Telli Menüü

Mõte pühapäevaks – Timo Lige – Kui kõik on avalik


2.Kr. 5:9-10 Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil, sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.

Inimene (eriti eestlane) ei taha, et keegi ütleb, mida ta tegema peaks. Nii võib kõlada veidi vastumeelsust tekitavalt ka Pauluse kirjutatu, et peaksime elama, püüdes olla meelepärased kellelegi. See tundub mitmetele vabaduse piiramise ja vaat et lausa ahistamisena. Täna on inimesed üle maailma tänavatel ja nõuavad oma vabadusi. Puudutagu need vabadused siis inimese keha, tervist või midagi muud. Me tahame teha, mis meile endile meeldib, mitte seda, mis kellelegi teisele meeldib. Ja see on igati loomulik. Olekski kentsakas, kui me võtaksime eesmärgiks kõigile meeleheitlikult midagi tõestada või püüda kõigile meeldida. Sellise mõtteviisiga oleks ilmas paljud väga head ja olulised asjad jäänud sündimata. Kui mängu tuleb aga armastus, siis kõik seni kehtinud võrrandid ja valemid enam ei toimi, sest armastus muudab paljud muud loogikad. Võib ju küsida, kas ma olen truu oma abikaasale sellepärast, et armastan teda, või sellepärast, et kardan, mis juhtub siis, kui minu truudusetus avalikuks tuleb?

Timo Lige

Kas Pauluse kirjutatu on pigem arm või hirm? Armastus või sund? Mõistmine, et Jumalale meelepäraselt elades elamegi me parimat elu või on see lihtsalt hirm põrgusse sattuda? Kas soov olla maa ja taeva Looja ees vastuvõetud, aktsepteeritud ja Temale meelepärane on ajendatud võimalikust karistusest või on see hoopis midagi, mis on ühe austust, armastust ja tänulikkust täis suhte loomulik osa?

Tõenäoliselt seda ja teist. Reaalsus on see, et inimesed kardavad rohkem teiste inimeste kui Jumala arvamust. Kuigi kord ei seisa me mitte naabri Mari või Jüri, vaid elava Jumala ees. Meie elu on Jumala ees nagu avatud raamat. Saame mõnda aega ära petta inimesed, kuid Jumal näeb meie südame sügavaimat mõtetki. Jumal kutsub meid üles elama elu, kus iga meie päev oleks väärikas ja tähendusrikas nii avalikult kui varjatult. Sest kord saame me niikuinii kõik avalikuks.

Vahel unustame ära, et Jumal on Jumal ja meie ei ole. Nii nagu Arvo Pärt on ütlenud, et meil ei ole vaja Jumalat välja mõtelda, vaid Tema on meid välja mõtelnud. Kui elu paralleeliks tuua mäng, siis meie ei ole mängu ja selle reeglite loojad. Jumal on. Ja nii on Ta loonud ka selle, et pärast ,,mängu toimub autasustamine“. Kui Paulus kirjeldab elu maratonijooksuna, siis meie vastaseks ei ole teised inimesed, vaid meie võistlus toimub iseendaga. Suurim ei ole see, kes võidab linna, vaid kes saab võitu iseendast, ütleb psalmist.

Kui Piibel räägib kohtunikust, siis paljude jaoks seostub kohtunik kellegagi, kelle eesmärk on kohtualune süüdi mõista. Piibli aegadel mõisteti kohtunikku pigem kellenagi, kes aitas õigust mõista neil, kes ise seda ei suutnud. Sisuliselt on see selliselt tänagi. Me pöördume kohtusse, et leida õigust. Ja kui me kord seisame Jumala kohtu ees, siis Jumal mõistab õigust. Ja kas me peame seal seisma hirmu või armu all, sõltub sellest, kes Jumal meie jaoks täna on.

Jumala Sõna annab mõista, et lõplik õiglus ei selgitada siin maa peal, vaid igaveses kohtus, kus kõik on avalik. Meie eesõigus on elada nii, et me ei pea seda päeva kartma, vaid võime astuda sellele vastu julgusega. Kui me täna ,,püüame olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil“, siis on meie osaks Tema rikkalik arm.

Õnnistatud igavikupüha!

Timo Lige



Loe edasi