Telli Menüü

Mõte pühapäevaks Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas


Patuste koja õnnistus

1. Ja kui Jeesus jõudis Jeerikosse, läks ta sealt läbi.
2. Ja vaata seal oli mees, Sakkeus nimi; see oli tölnerite ülem, ja ta oli rikas.
3. Sakkeus püüdis näha saada, milline neist on Jeesus, aga see ei õnnestunud rahvahulga pärast, sest ta oli lühikest kasvu.
4. Siis ta jooksis ettepoole ja ronis mooruspuu otsa, et teha näha, sest Jeesus pidi sealtkaudu minema.
5. Ja kui Jeesus sinna paika jõudis, vaatas üles ja ütles temale:
„Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!“
6. Ja Sakkeus tuli kiiresti maha võttis Jeesuse rõõmuga vastu.
7. Ja seda nähes nurisesid kõik. „Tema on patuse mehe juurde öömajale läinud!“ Luuka 19.1-10.

Peab’s Naatasareti Jeesus just niisuguste inimeste katuse all, nagu Sakkeus, öömaja leidma? Peab siis kõiki võrdselt ühe mõõdupuu järgi mõõdetama? Ehk võisid sarnasel kombel toriseda needki koguduse liikmed, kellele Martin Luther oma 1516. aasta oktoobrikuu jutluses on kirjutanud: Need on need, kes iseennast imetlevad, iseendast vaimustuvad, need, kes iseend kellekski peavad, need, kes arvavad midagi teadvat, need on need, kes oma arust õigesti elavad…. Martin Luther ütleb: Niisugused inimesed ei otsi Kristust mitte sellepärast, et Tema läbi õndsaks saada, vaid sellepärast, et Tema läbi iseenda poolt saavutatud õndsusele kinnitust leida. Nii ei otsi need inimesed Jeesuses Õnnistegijat, vaid Tunnistajat iseenda saavutatud õndsusele. Vaimulikud ja tõearmastajad vastanduvad neile. Nemad ei söanda, Teda, Jeesust, enesegi eest paluda, seda ühelt poolt oma enese väärituse tõttu, teiselt poolt Jeesuse ülima väärikuse tõttu, aga just sellepärast seda tungivamalt hüüavad nad teda appi. Nii saab nende tungiv „ei“ nende „ja“ sõnaks. Nõnda otsitakse Jumalat ka seal, kus teda justkui (näiliselt) ei otsitaks, kiidetakse seal, kus teda justkui ei kiidetaks… Ma pole seda ealeski ilusama ja armsamana leidnud kui selles Sakkeuse loos, sest tõelist palvet ei kuule mitte keegi teine kui üksnes Jumal, ka inimene ise mitte. Sakkeus on selle ilmseks näiteks. (Martin Lutheri jutlused 31.10.1516,WA 1,94 jj)

Mõnikord ei peitu olulisim sõnades ega tegudes. Mõnikord on olulisim peidetud sellesse, mis jääb sõnade ja tegude taha peidetuks, teise inimese teravale silmale varjatuks. Nii on lood ka inimarmastusega, nii lood ka Jumala armastusega. Sest see, kes oskab südamega vaadata, see, kes oskab südamega kuulata, see teab, mis inimhinge tõeliselt puudutab. Vaid Temale on kingitud arusaamine, mõistmine sellest , mis ligimest tegelikult koormab, mis teda tõeliselt rõhub. Tema märkab ka seda, kui inimene Jumalat tõeliselt otsib, siis kui ei öelda ühtki kaunist sõna, siis kui pole kuulda ainsatki appikarjet, siis kui näiliselt on nii vaikne ja rahulik. Tema märkab neid silmi, kes otsivad Jumalat, tema märkab neid, kelle silmad säravad Jumala leidmiskiitusest. Tema oskab ligimesest leida head, ka siis, kui teised seda ei aima. Usuline pöördumine on etteaimamatu. Seletamatu. See on Sakkeuse ja Jeesuse vaheline asi.

Kopti kirik on Sakkeuse kuulutanud pühakuks ja võõrastemajapidajate patrooniks. Täna on sellele kojale tulnud pääste. (Luuka 19.10)

Jumala Arm lasub nii Sakkeuse kui meiegi üle.
Aamen.

Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas

Loe edasi