Vastutustundega kipub vahel nii olema, et kui koorem raske tundub, püüame seda endalt ära veeretada, loovutades salamisi vennale raskema koorma kandmise rõõmu, tehes ise valikuliselt seda, mis meile meeldib. Oleme ju vabad? Nii sõname vabandavalt, et kõik, mis Pühakirjas kirjas, pole tänapäeva kristlase jaoks enam päevakajaline, seega justkui mitte kohustuslik. Ja nii me ülistame, et see ju ristiinimese vabadus, paraku mängleva kergusega unustame vastutuse.
Elanud kord rikas taluperemees, kel polnud millegipärast mahti pühapäeviti kirikus käia. Sel ajal, kui teised kirikus olid, lasknud ta sulasel enesele Piiblit ette lugeda. Kuid ta lasi seda teha erilisel viisil. Nii kostus pühapäeviti peremehe hääl: ,,Sulane Jaan, too Piibel, vaata, mis pöidla alla jääb!“ Sulane loeb ja peremees kuulab. ,,Pea! See koht tõmba maha, see mulle ei meeldi!“ katkestab peremees sulase lugemise. Aastad möödusid ja ühel päeval selles talus märgati, et polegi midagi, mis pöidla alla jääks, kõik oli, kui peremehele mitte meeldinu, kõrvale heidetud.( Vana ametivenna poolt jutustatud lugu.)
Kuidas oleks peremees talitlenud tänase pühakirja-kohaga? Vaevalt oleksid ta kõrvad soovinud kuulata neid piiblikohti, mis millekski teda kohustavad: pange siis maha kõik kurjus ja kõik kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mistahes keelepeks. (1. Peetruse 2.1)
Ometigi Martin Luther on öelnud: ,,Mitte kedagi pole meist ju ristitud selleks, et temast võiks vürst saada, vaid et ta võiks õndsaks saada.“
Ka tänases, iseend kummardavas, ilmalikustunud maailmas meeldib ajaga usinalt kaasasörkival inimesel Piiblit lugeda valikuliselt. Ka tema ei soovi selle taluperemehe kombel kõiki piiblikohti kuulata, sest kõik, mis pühakiri inimesest ja inimeseks olemise kohustusest kõneleb, ei tekita positiivseid emotsioone. Kas ei püüa temagi paigutada Pühakirja Sõna talle sobivasse poliitilise ideoloogia vääramatuisse rööpmeisse, jättes sobimatud pöörangud lugemata. Kas pole uue maailma tegelikkuses avalikkuse ovatsioonid ja tunnustus saanud ihaldusväärseimaks kui aegumatute tiitlitega võetud koorma kandmise vabadus. „Moonamehe meel,“ oleks öelnud mu vaga vanaema.
Martin Luther ütleb oma traktaadis „Ristiinimese vabadusest“.(1520) „Ristiinimene on kõigi asjades vaba isand ega allu kellelegi.“ Ristiinimene on kõigile alluv sulane ja allaheitlik kõigile.“ Armastus on teeniv ja allaheitlik sellele, keda ta armastab. Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid. Galaatia 4..4 -5“
Pauluse sõnadega: „Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu.“ Galaatia 4.7
Inimese uuekssaamine, sündimine pole üksnes uute, positiivsete emotsioonide vallandumise tee. Inglise teadlane Bernhard Russel on uuestisünnist mõtisklenud:
„Välja arvatud neil haruldastel hingedel, kes on sündinud patuta, tuleb kõigil meil enne templisse pääsemist käia läbi ühest pimedast koopast. Selle koopa sissepääs on meeleheide ja ta põrand on sillutatud luhtunud lootuste hauaplaatidega. Seal sureb mina, seal hukatakse himu ja taltsutamata ihade ahnus, sest ainult nii võib hing saada vabaks saatuse võimu alt.“
Sellest koopast viib välja aga tee läbi lahti ütlemise värava jälle tarkuse päevavalgusele, mille säras hiilgavad, palveränduri südant rõõmustades, uus kaemus, uus rõõm, uus helgus. (Toomas Paul Postill „Kusagilt kumab valgus“ Logos 1995.)
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
