Rahvas oli võidujoovastuses. Ometi polnud see võit päris, mille üle nemad juubeldasid. Veel nad ei taibanud, et see mees seal tõotatud emaeesli sälu seljas ratsutav mees, polnud pelgalt nende maine, vaid ka Taevane kuningas. See võit, mille poole Elava Jumala Poja tee läbi alanduste kulges, polnud Jeruusalemma valitseja troon, vaid Kolgata rist. Mitte hetkeline võidujoovastus, maine hüveolu, vaid lõplik – pattude andeksandmine ja igavene elu.
Palmioksi lehvitav ja hosiannat juubeldav rahvas veel ei teadnud, et tegelikult olid nad ühe müsteeriumi avanemise tunnistajaiks. Veel nad ei taibanud, et sama vaimustunult kui hosianna hüüavad, sajatavad nad sama innustunult „Löödagu ta risti!“. (Matt. 27.22) Just see palmipuudepüha sündmus saab naatsaretlasele süüks. INRI – Jeesus Naatsaretlane Juutide Kuningas (Joh.19.19) on nende kohtuotsus, mille roomasõdurid naelutavad ristile. Inimese meelemuutlikkusest, pimedast vaimustusest ja selle silmapilksest mööduvusest, Kristuse tundmisest ja mitte tundmisest, Jeesuse taevaliku tee alguses kõneleb palmpuude püha sõnum.
Kui lahkumiskõned jüngritele peetud, pöördub Jumala Poeg oma taevase Isa poole. Ta tõstab palves oma silmad taeva poole. Kuid see palve erineb palmipuudepüha rahva maistest ihadest. Kui me oma usule nõuame üksnes kinnistust siinse elu ja ilmakorra muutuses, kui näeme Jeesuses Jeruusalemma rahva kombel üksnes maist kuningat, siis jääb meie usk poolikuks. Peame oskama selles sälu seljas kappavas mehes näha Taevalikku Kirkust. Kui me seda suuda, murdub meie usk iga kannatuse, iga haiguse, iga kurjuse rünnaku all. Nii võime meiegi end leida ühel päeval rahvana, kelle esimene vaimustus on möödunud ja kes kõiges pettununa kibestumuses nuriseb: ,,Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla, siis me usume temasse.“ (Matt. 27:42).
Jeesus ju palub: ,,Ja nüüd, kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist!“ (Joh. 17.5) See pole palve iseenese, vaid jüngrite eest. Sest nii kaua, kui Jeesus oli nende juures, uskusid nad, et ta on Jumala Poeg, Messias.
Edasi pidid jüngrid asuma iseseisvale usuteele. Jumala tunnetus ja Jumala au nägemine käivad käsikäes. On kätte jõudnud kirgastumisaeg. Jumala kirkus – uus jumalik olemisviis, mis erineb kaduvast olemisest: Lihaks saades Poeg loobus Jumalikust aust. Oma kannatuses, surmas, ülestõusmises saab ta selle jälle tagasi. Ei, mitte juubeldavad inimesed, vaid Taevane Isa võib anda kirkuse. Just nüüd on kätte jõudnud aeg, et saaks ilmsiks Jumala Poja tõeline au. Jeesus Kristuse kannatus pole traagiline sündmus, vaid Jeesuses Kristuses teostunud Jumala ilmutuse täitumine. Ristiteoloogia on ka au teoloogia. Apostel Paulus ütleb: ,,Sest see, kes ütles.“ Pimedusest paistku valgus!“, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest. See aare on meil saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ (2Kor 4.6-7)
Naatsareti Jeesuse saviastja murti vaiksel nädalal selleks, et see maailm näeks ja mõistaks Jumala suurt väge ja igavese elu tõotust. Igavene elu seisneb meie osaduses Jumala Poja ja Isaga. Isa ise on meid Jeesusele andnud. Seepärast võime meiegi olla kindlad, vaatamata meid siinses maailmas külastavale hingeahastusele, valule ja kannatustele, meeleheitele, vaatamata surmale
See on meie vaikne nädal. Me pole üksi. Jeesus palvetab ka meie eest, et me jääksime püsima ja kasvaksime taevase auhiilguse tunnetamises! Aamen!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas