Eesti keelemees Johannes Aavik (1880 Randvere küla, Laimjala vald, Saaremaa – 1973 Stockholm) on tõlkinud „aaviku – keelde“ vene kirjaniku Ivan Turgenevi (1818 Orjol – 1883 Bougival, Prantsusmaa) proosa–luuletuse: „Ykskord Ylim Olend otsustas teha võõraspeo oma asuurseis saalides. Kõik voorused oli Ta kylaliseks kutsunud. Ainult voorused… mehi ei olnud ta kutsunud… ainult daame. Neid oli kogunenud üsna rohkesti – suuri ja väikeseid. Väikesed voorused olid meeldivamad ja armsamad suurtest ja keskustelid viisakalt eneste keskel, nagu see sobib läheseile sugulasile ja tuttavaile. Sääl märkas Ylim Olend korraga kaht ilusat daami, kes ei nägind mitte tuttavad olevat üksteisega. Piduperemees võttis ühel neist mõlemaist daamidest käest kinni ja viis teise juure. ,,Heategevus,“ ytles ta, osutades esimest. ,,Tänulikkus,“ lisas ta, näidates teise pääle. Mõlemad voorused imestasid ytlematult, sest sestsaati kui maailm seisab – ja ta on juba kaua seisnud – kohtasid nad esimest korda. (Luuletusi Proosas Eesti Raamat 1972).
Tänulikkus ei saa olla ju olla mingil kombel üle inimlikku pingutust nõudev enese loovutus, vaid see võiks olla iga loodu loomupärane eluhoiak. Ometigi ei kirjuta ka Heebrea kirja autor meie poolt tehtud kaunitest sõnadest, vaid eelkõige kiituse ohvrist meie huulte viljast. Jeesus Kristuse risti ohver on oma lepituses lõplik. Iga ristitud inimene on Talle sundimatult tänulik. Aga me ei tohiks unustada, et kaunis sõna ja pisemgi hea tegu peavad käima käsikäes. Ilma tänumeeles sooritatud heade tegudeta jääks iga seesmine vaimurikkus isekuses teostumata. Vaid tänulikkuses jagatud usk on võib olla sisemise rikkuse tunnistus.
„Sest mõned inimesed ei tea, kuid tähtis on see, et nad olemas on. Mõned inimesed ei tea, kui hea on neid näha. Mõned inimesed ei tea, kui trööstiv on teie lahke naeratus. Mõned inimesed veel ei tea, kui kosutav on nende lähedus Mõned inimesed ei tea, kui vaesed me oleksime ilma nendeta. Mõned inimesed ei tea, et nad on Jumala kingitus. Nad teaksid seda, kui me seda nende eest ei varjaks, vaid seda neile ka ütleksime,“ kirjeldab varjatud usu ja seni veel tegemist ootavate heategude vahekorda üks tundmatuks jäänud kirjanik.
Ärgem unustagem head teha ja osadust pidada. (Heebrealastele 13.16)
Saatku heategevus ja tänulikkus meid mitte üksnes kireval võõruspeol, vaid hallitoonilises argieluski.
Ja ärgem, headuse ja tänulikkuse taaskohtumine saab alati alguse piskust. Oskus olla tänulik pisku eest on eelduseks märgata Suurt oma elus.
Aamen!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
