Eks see ole arm ja heldus
Jumalaga kõnelda,
et meil patustel on julgus
Tema ette astuda?
Eks Ta meid ju armasta:
patud andeks annab Ta!
Küll siis võime julged olla,
palvele nüüd rõõmsalt tulla! (KLPR 315)
Selle koraali on kirjutanud kirikulaululooja usupuhastaja Jean Calvini kaastööline Louis Bourgeois (1500-1561) ja üks väheseid prantsuse heliloojate koraale meie kiriku lauluraamatus. Sõnad on koraalile kirjutanud 17. saj eesti luuletaja Johanni Rist.
Palve
Armuline Issand, tänu ja kiitus kuulugu Sulle,
kes Sa meie palveid kuuled.
Tänu Sulle, et tohime Sinu Poja
Jeesuse Kristuse kaudu
häbenemata oma alandlikke palveid
Sinu püha palge ette tõsta.
Tema on meie ainus vahemees,
kelles kohtuvad püha ja patune,
paluja ja andja, looja ja looming.
Toogu palve täielikku rahu
ja rõõmu meie ellu
Jäägu me alati palvesse. Aamen !
Matteuse evangeelium 6.6 -13
6 Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!
7 Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.
8 Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!
9 Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi!
10 Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!
11 Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!
12 Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!
13 Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.
Aamen. Kiitus olgu Sulle, oh Kristus !
Õpeta meidki palvetama
Luuka 11. 1 See ei ole lohutus palvelaisale ja usukaugele, aga ka Jeesuse jüngrid ei osanud ka palvetada. See oli nende jaoks millegipärast raske. Jeesuse Ketsemani aias palvetamine tõi neile sõba silmile. Ometigi soovisid nad palvetada, paludes oma Õpetajat. ,,Issand õpeta meidki palvetama.“ (Lk 11.1). Ja Jeesus andis neile Meie Isa palve. Selle palvega võime sõnu otsimata, kartmatult, häbenemata Jumala poole pöörduda. Varahommikul ja õhtul hilja, rõõmus ja kurbuses. See palve on jumalikult piisav.
Kord tulnud rabi juurde rikas mees sooviga, et rabi paluks talle töö õnnestumist. Rabi vastanud: ,,Palu ise ja Jumal annab sulle, mida vajad!“ –,,Aga mina ei oska paluda,“ vastanud mees. Rabi imestanud: ,,Sa ei oska paluda, aga muretsed oma sissetuleku pärast? Sa tahad paluda tühise asja õnnestumise pärast, ent ei tee endale mingit muret suure pärast?“.
Kui jüngrid paluvad ,,Issand, õpeta meidki palvetama“ (Lk 11.1), siis annab see tunnistust sellest, et nad igatsevad isikliku elava ja vahetu, sideme järele Isaga. Jeesus mõistab jüngrite soovi. Aga ta mõistab ka jüngrite palveteekonnal varitsevaid takistusi. Suurim neist on kannatamatus.
Jüngrid on kannatamatud. Vaid üürikese silmapilgu järel soovivad nad näha palve vilju. Meie Isa palves on Jeesus õpetanud: Ja ära saada meid kiusatusse. Palve pole aga muinasjutuline võluvits ja Jumal inimsoovide täitmise automaat. Palved täituvad, kuid aja ja viisi määrab Jumal!
Palveelu takistuseks võib olla ka pettumus ja kibestumus. Kindlasti on kõikide elus olnud kogemusi, et vaatamata palveile jääb kestma haigus, purunenuks inimsuhted, lahti harutamata nii mõnigi elu keerdsõlm. Ja siis tunnistame pettunult: Miks Jumal on mind maha jätnud. Miks Jumal ei sekku minu ellu.
Möödunud sajandi 60ndail aastail, kui levis „jumal on surnud teoloogia“, heitis inimene inimkonnale ette, et ta on universumis ihuüksi. Jeesusel on palvekogemus rikkalik. Luuka evangeeliumis ta ütleb: ometi ta läbematuse läbi annab isa talle, niipalju kui tal vaja on. (Luuka 11.9) Jeesus julgustab meid oma palveis olema visad ja järelejätmatud kui lapsed, sest tema on andnud avamistõotuse igale uksele koputajale.
Taevase Isa uksele võime elurändureina koputada alati, eelnevalt kokku leppimata. Ja piiritu on palvetaja rõõm, kohtumine Jumalaga võib toimuda igal ajahetkel – nii keskööl kui südapäeval, nii hilisel õhtutunnil kui varahommikul. Kahekõne Jumalaga, ei eelda keeleliselt lihvitud lauseid või ülipoeetilist kaananikeelset sõnastust. Ta soovib ühtainust pisikest asja, et me keegi ei häbeneks olla oma soovides aus, et temaga palves kõneledes tuleksid me soovid ja sõnad südamest.
Isa tunneb, milline on rändurist sõber, kes Tema uksele koputab. Issand tunneb meie hingenälga. Ta avab ukse ühtviisi nii alandatule kui ülendatule, nii õnnetule kui kurvale, rõõmsale ja õnnelikule, rikkale ja vaesele, nii haigele kui tervele. On vaid üks tingimus ses tingimatus armus, et see, kes koputab, oma olukorda ei häbeneks, iseend ja oma usku ei häbeneks, et oma Taevast Isa ei häbeneks. Ja vaikus teisel pool ust osutub näiliseks Vahel kestab vaikus loetud hetke, vahel aastaid. Kuid igale palujale antakse vastus, kui ta vaid seda näha oskab.
Tuletagem meelde Jeesust. Ketsemani aias palvetas ta kolm korda. ,,Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometigi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma (Lk 22. 42). Ja Isa tahtmine sündis. Jeesusele kingiti väge ristisündmusele vastu minna. Seepärast ei tõota ka Jeesus, et Jumal täidab kõik Sinu soovid. Vaid ta ütleb: Jumal annab teile oma Vaimu. Keegi õpetaja on kord öelnud: „Sõbrad, kui ma kindlasti teaksin, et kõik minu soovid ja palved Jumala poolt viivitamatult täidetakse, siis sellest silmapilgust alates valdaks mind pöörane hirm ja ma ei julgeks enam ealeski midagi paluda. Jumal teab tuhatkordselt paremini, mis mulle tarvis on“
Palvetada, s. t. usaldada kogu oma elu, kõik oma lähedased Jumala armu hooleks.
Vaid Jumal teab, mis meile kasuks tuleb. Ja vahel võib Jumal näiliselt vaikida. Kuid teadkem, et viimaks saavad kibedad kaotusepisaradki silmis säravaks võidurõõmuks. Palvetades pole me ealeski üksi, mitte ealeski hüljatud.
Palvetada tähendab käia mööda saladuslikku eluteerada koos Jumalaga.
Palvetada tähendab mõista, et Jumalal on Sinu, minu, meie kõikide saatuse suhtes oma plaan. Mõnikord ei meeldi see meile inimestena põrmugi, kuid aja möödudes taipame, mida Jumal konkreetse sündmuse läbi ütelda tahtis.
Palved – need on nagu ema hellad käed, kes sind justkui lapsena sooja teki sisse mähivad, Su kimbatused ja mure leevendavad ja nii sa koged, kuidas sinusse taas naaseb julgus ja kuidas koguneb jõud järgmisteks sammudeks. Tajud, kuidas Sulle taas kingitakse kannatlikkust, kuidas kingitakse tasakaal. Saksa märter Dietrich Bonhoefer on öelnud: „Jumal ei täida kõiki meie soove. Aga ta täidab kõik meile antud tõotused.“ Ja seegi on Isa tõotus: Ma hoian sind, mis ka ei sünniks. Sa oled minu laps.
Kinnitagu meie eestlaslikku palveujedust rahva südametunnistusekski kutsutud laulik Juhan Liiv:
,,Ei ma mõista palvet teha, ei ma mõista paluda: palveks enne saab ju süda, kui ma hakkan paluma.
Sinu eest ma palvet teeksin, paluks vaga meelega, aga juba põue põhjas oled ise palve sa.“
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
