Tihtipeale arvatakse, et ameeriklased elavad mingis oma maailmas ega tunne vähimatki huvi selle vastu, mis toimub mujal, näiteks Euroopas. Minu kogemus kinnitab, et tegemist on eksliku eelarvamusega, kuna alati, kui kohtun mõne oma ameeriklasest tuttavaga, küsib ta esimese asjana, kuidas läheb Eestil ning kas mul on mingit värskemat teavet Ukrainas toimuva ja Venemaa kohta.
Sama kehtib uute tuttavate puhul: niipea, kui nad saavad teada, et olen Eestist (tõsi, seda, kus on Eesti, on vaja tihtipeale seletada), esitavad nad samasuguseid küsimusi. Ning kui juhtume pikemalt vestlema jääma, läheb jutt õige pea ka Lähis-Idas toimuva, samuti Hiina ja Taivani ning isegi Aafrika peale.
Küllap taolise ehk mõneti ootamatugi välispoliitilise huvi põhjuseks on see, et aeg näib järjekordselt liigestest lahti olevat ning inimesed on ärevuses või lausa hirmul. Seda enam, et meie isiklik mälu pole kuigi pikk ja väga kergesti võib tekkida tunne, et midagi nii hullu kui tänapäeval, pole varem juhtunud.
Kõlab see nüüd optimistlikult või pessimistlikult, aga tõde on paraku see, et inimkonna ajaloos on halbu aegu olnud märksa rohkem kui häid: kahjuks kuuluvad sõjad ja muud verevalamised langenud inimese „normaalsuse“ juurde – vähemalt siis, kui võtame normaalsuse aluseks statistika. Ajaloolaste väitel on viimase kolme ja poole tuhande aasta jooksul olnud mitte rohkem kui kolmsada aastat, mil ei toimunud ühtegi sõda – see tähendab, et üle üheksakümne protsendi oma kirjalike allikatega kaetud ajaloost on inimkond sõdinud. Me ei räägi mitte tuhandetest ega isegi sadadest tuhandetest, vaid sadadest miljonitest tapetutest – kus on nüüd kõik need loorberid, mille nimel see sündis…?
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
