Sellel aastal algas paastuaeg tuhkapäeval, mis juhtus sõbrapäevaga samale päevale. See 40-ne päevane Kristuse elu ja kannatusi meenutav aeg enne Ülestõusmispühi kulmineerub Suure Reede sündmustega. Jeesus loobus Jumalikust olust, sai inimese sarnaseks „ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.“ Fl.2.6-8
Piibel räägib, et Jumal armastab meid nii palju, et ta „oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Jeesus nimetab oma järgijaid sõpradeks ja ütleb, et suuremat armastust pole kui see, kui keegi annab oma elu sõprade eest. Jh.15:13,14.
Markus kirjutab, et Jeesuse teekond ristile algas tema ristimisest Jordanis, kui taevast kostsid sõnad „Sina oled mu armas Poeg!“ Mk.1:11. Kohe peale seda viis Vaim ta kõrbesse.
Mitmes Piibli tõlkes, Matteuse evangeeliumi järgi Jeesus „viidi üles“ kõrbe Mt.4:1. Kreeka ja ladina kirikute traditsioonides on seda kõrbet kirjeldatud kui metsikut ja üksildast piirkonda Jeruusalemma ja Surnumere vahel. Tänapäevases geograafias nimetatakse seda Quarantaaniaks (Mount of Quarantania). See on ulatuslik platoo, mis tõuseb märkimisväärsele kõrgusele Jeeriko tasandikust ja Jordani läänekaldast.
See kõrbe keskkond oli kontrastse iseloomuga: Vaim – Saatan; metsloomad – inglid. See on kui paradiisliku kiusatuse tingimuste alateadlik meenutamine. Arvatakse, et metsloomadest võisid seal kõrbes elada panter, karu, hunt, hüään, võib-olla ka lõvi. Kuigi metsloomade kohalolek võib suurendada osalt kiusatuste hirmu, võime ka kujutada ette, et Jeesuse lähedal need metsloomad võisid ehk hoopis käituda rahulikult nagu Eedeni aias.
Meie oma elus oleme ehk võinud kogeda mitmeid erinevaid kiusatusi. Kahjuks me ei pääse kiusatusest kusagile põgenedes. Me kanname maailma endaga kaasas ka oma varjatud paikades. On öeldud, et nagu ühe inimese paradiis võib olla teise kiusatuse paik, nii võib ühe varjupaik olla tema venna kõige ohtlikum püünis.
Kristus seisis silmitsi kiusajaga üksildases paigas. Kiusamistes püüdis Saatan küsimuse alla panna Jeesuse enda kui Jumala Poja olemuse, Jumala Sõna usaldatavuse ja Jumala kartuse ja kummardamise olulisuse. Mt.4:1-11; Lk.4:1-13. Võib olla märkame, et samalaadsed kiusatused võivad tulla esile ka tänapäeval, meiegi elus. Kuigi kiusaja ei saa tühjaks teha, mis Jumal on ütelnud, püüab ta panna meid kahtlema, eesmärgiga, et me Jumalat ei usuks. Jumala Sõna on tõde ja jääb püsima. Sellepärast Jeesus vastas ka kõrbe kiusatustes Jumala sõnaga.
Jeesus ei taha, et kiusatused meid võidaks ja viiks meid elus valele teele. Ta õpetas oma jüngreid palvetama, et Jumal hoiaks neid kiusatustesse sattumast ja et Ta päästaks neid Kurja käest. Mt.6:13
Me ei pea olema üksi abita oma kiusatuste tunnil, vaid võime palves abi leida. Heebrea kiri tuletab meile meelde Jeesust, kes on meie ülempreester ja suudab kaasa tunda meie nõrkustele, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Ta mõistab meid meie kiusatustes ja suudab aidata meid, et leiaksime armu. Hb.4:15,16.
Usun, et teeme hästi, kui kasutame „Paastuaega“ meenutamaks Kristuse Jeesuse elu, õpetust ja eeskuju. Võtame aega õppida Jeesust tundma lugedes Jumala sõna, palves mediteerida mõeldes Jumala armule, mida ta meile oma armsas Pojas, Jeesuses Kristuses on osutanud.
Paastuaeg võiks saada ka meie oma südamete läbikatsumise ajaks. Olgem avatud oma meelt parandama Jumala ees. Eksimine elus on inimlik ja seega meeleparandust on meil kõigil vaja. Jumal ei läkitanud oma Poega maailma, et kohut mõista maailma üle, „vaid et maailm tema läbi päästetaks.“ Jh.3:17.
,,Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“ Jh.1:12.
Pastor Andres Rebane, Vancouver, B.C.
