Kõigepealt lugu ise: noormees, kes paistab esmapilgul igati eeskujulik, küsib Jeesuselt, kuidas ta paradiisi pääseb. Jeesus loendab ette rea käske ja keelde, mida üks õige jumalakartlik inimene peab silmas pidama. Noormees kinnitab, et nii on ta noorest peast saadik ka teinud, mille peale Jeesus käsib tal kogu oma vara maha müüa ja Temale järgneda. See aga saab noormehele saatuslikuks. Siis ütleb Jeesus, et lihtsam on kaamelil minna läbi nõelasilma, kui rikkal pääseda paradiisi.
Palju on räägitud sellest kaameli ja nõelasilma metafoorist, vähemalt isamaal. Levinud arusaam on, et Jeesus laidab jõukuse täielikult maha. Tasub vaid paari järgmist salmi lugeda, et mõista, et see väide ei pea paika. Nimelt loeme 27. salmist, et kõik on Jumalale võimalik, ka kaamel läbi nõelasilma ajada. Kes on veidigi rohkem Pühakirjaga sina peal, teab väga hästi, et Jumala kõikvõimsuse nentimine on selles valdav.
Seega pole noormehe probleem tema varanduses endas. Häda on selles, mida see mammona talle tähendab. Tema omandid ja kõik, mis sellega kaasas käib, ongi tema jumal. Tõenäoliselt on ta varanduse kokku ajamise oma väärtuste püramiidi tippu asetanud ning ta ei pruugi isegi sellest ise teadlik olla. Jeesus aga üritab noormehele (ja ühtlasi lugejale) selgeks teha, kes tegelikult sellel kohal peab paiknema – Jumal. Teisisõnu, Jeesus nendib, et kuigi noormees peab kinni mitmest teisest käsust, siis kõige tähtsam ehk esimene käsk („Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.“) käib talle üle jõu.
Seepärast, olles kuulnud Jeesuse õpetussõnu, muutus ta ka koheselt õnnetuks, sest mõistis, et on selle kõige tähtsama käsu vastu eksinud. Kas ta parandas meelt ning tegi nii, nagu Jeesus ütles? Tõenäoliselt mitte. Samas, kas ta elu oli halb? Tõenäoliselt mitte. Aga kas ta pääses paradiisi? Tõenäoliselt mitte.
Olgu sa pagan või ristiinimene, kogu meie arusaam maailmast ja see, kuidas me selles orienteerume, sõltub suuresti (kui mitte täielikult) meie väärtustest. Siin pean silmas neid arusaamu, tegevusi ning miks ka mitte inimesi ja asju, kes ja mis on vallutanud meie vaimumaailmas kõige kõrgema ja tähtsama positsiooni. Teisisõnu, see, mille oma mõistuses oleme asetanud kõige kõrgemale pjedestaalile, on see, millest kõik meie ülejäänud mõtted, kavatsused ja teod on tuletatud.
Antud loos ei olegi mure varanduses, vaid valedes väärtustes. Tegemist pole mingi labase üleskutsega heategevusele. Meil, inimestel, on rumal komme kukkuda kõiki ja kõike ülistama. Kõike, peale Jumala, ning paraku saab enamik hädasid just sellest alguse. Usun, et paljud meist hoomavad seda intuitiivselt, nii nagu seda mõistis ka jõukas noormees Piibliloos.
Sellel puhul võib Jeesust kujutada ette ka kui peeglit, kes näitas noormehele (ja kõigile meile) seda, mida me tegelikult kummardame – ehk meile näidatakse seda, mis seisab meie ja igavese elu vahel.
Lohutuseks võin öelda, et see ei tähenda, et peaksime oma „ideaalist“ loobuma, vaid pigem peaksime end ümber suunama tõelise ideaali – Jumala – poole.
Nõnda on antud loo moraal järgnev: mõtle väga hoolikalt, mis on sinu väärtuste riiuli kõige kõrgemal astmel. Siis võta see sealt alla ja pane õige väärtus oma õigele kohale. See tähendab, pane Jumal Jumala kohale. Ainult siis elad sa päriselt õpetuse järgi. Ainult siis pärid sa igavese elu. Aamen.
Karl Paju, EELK Toronto Peetri Koguduse praktikant-õpetaja
