Ei väsi kordamast, et kuigi ajalugu ei pruugi korduda, siis ta kindlasti riimub, aga see ei tähenda, et svingivad kahekümnendad oleks täies hoos või et peaksime kartma autoritaarsete režiimide tõusu järgnevas kümnendis. Elu paraku liigub tänapäeval liiga kiiresti, et neid sündmusi saaks mugavalt paigutada samadesse ajaraamidesse, mis valitsesid sajandi eest.
Mida me siis teeme? Kas vajume suurest ahastusest lössi, lööme käega ja anname alla? Ja kellele me täpsemalt alla anname? Kui kõik öeldud ja tehtud, siis lõpuks oleme (see tähendab inimkond) kõik ühes paadis. Pean silmas hingelist paati, vaimset alust, mis on meil kõigil ühine. Usun, et Carl Jung nimetas seda fenomeni kollektiivseks alateadvuseks. See on miski, mida lõviosa ühiskonnast tajub intuitiivselt. See tähendab, et võime seda teatud tasandil eneses tunda, aga me ei oska näpuga näidata ja öelda, millega on täpsemalt tegemist.
Aga kui alaliselt justkui on maailmas häda ja viletsus ja see kuidagimoodi ära ei kao ning isegi kui oleks mahti käärida käised üles ja „tulla appi“, siis murede küllus lööb ju silme eest mustaks! Tihti järgneb realisatsioon, et siin jääb nii rammust kui ka mõistusest kamaluga puudu ja lootusetuse tunne on kiire järgnema. Uuesti - tahaks alla anda, aga kellele ja kuidas? Ehk on järgnev abiks.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
