Hea näide sellisest vankumatust usust on 1. Moosese raamatu 22. peatükis kirjeldatud lugu Aabrahamist ja Iisakist. Aabraham oli valmis ohverdama oma kalleima, oma poja, sest ta usaldas täielikult Jumalat. Õnneks lõppes see katsumus õnnelikult – Iisak jäi puutumata ja Aabraham näitas Jumalale, et tema usk ja usaldus olid tõesti vankumatud. „Miks peaksin mina nii tõsiselt elu võtma nagu Abraham?“ võid sa küsida. Vastus on lihtne: sest alles siis hakkad sa tõeliselt elama! Alles siis muutub elu tähendusrikkaks ja täisväärtuslikuks. Kui sa tead, mis on õige, siis ära tagane sellest! Jää kindlaks Jumalale ja jää truuks iseendale.
Kui vaatame inimloomust, näeme, et meis kõigis on justkui kaasasündinud vajadus otsida piire, testida ja katsetada, viia end ja vahel teisi äärmuslikesse olukordadesse, lihtsalt et teada saada, mis siis juhtub. See on nagu lapsepõlve-harjumus, millest me kunagi päriselt välja ei kasva – täiskasvanuna teeme seda lihtsalt keerukamal, peenemal, vahel isegi teaduslikul tasandil. Meditsiin, psühholoogia, kunst, õigusteadus – iga teadusharu ja eluvaldkond üritab sügavuti mõista inimloomust just sellisel moel, tihti just piire kompides.
Kuid meie kutsumus kristlastena ei ole kõike lihtsalt proovida või iga hinna eest piire ületada. Jah, meie loomuses on vahel astuda läbi kõik ämbrid ja tallata igale rehale, kuid Jumal kutsub meid teadlikult valima õiget teed. Meil on antud vabadus valida õige ja vale vahel. Kuigi eksimatus pole meie võimuses, on meie võimuses ja kohustus anda endast parim, et käia õigel rajal – rajal, mis viib armu ja pääste juurde! See pääste ei peitu meis endis, vaid Kõigeväelises, kes ikka ja jälle sirutab oma abistava käe, isegi siis, kui oleme lootusetult eksinud.
Sageli on meie pidev tegutsemine, katsetamine ja ringi tormamine hoopis märk sellest, et püüame põgeneda üksinduse eest. Üks kallis ametivend ütles kord väga tabavalt: „Inimene ei ole mõeldud üksi olema.“ Üksindus ei tähenda ainult seda, et meie ümber puuduvad inimesed. Tihti on see hoopis meelelaad või tunne, mis poeb hinge sügavaimasse nurka. Miks me tunneme end üksikuna? Kas oleme seda algusest peale? Pühakiri tuletab meelde, et tegelikult pole kunagi põhjust täielikuks üksinduseks, sest Jumal on alati meiega. Jeesus kinnitab meile: „Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:20)
Sellest hoolimata langeme ikka ja jälle üksinduse lõksu. Ent just siin muutubki meie usk tõeliselt eluliseks ja oluliseks – ta kinnitab, et Jumala tõotus jääb püsima ka siis, kui kõik muu meie ümber laguneb.
Seetõttu, ärgem kartkem jääda ustavaks! Olgem need, kes seisavad kindlal kaljul. Elu koos Jumalaga ei tähenda elu ilma probleemideta, aga see tähendab elu, mis on välja tõmmatud lootusetuse ja pimeduse haardest. See tähendab elu, kus keset kannatusi, püsib lootus. Ja Jumalik lootus ei jäta meid kunagi häbisse. Just see lootus võidab lõpuks kõik – ka meie üksinduse!
EELK Toronto Peetri koguduse diakon Karl Paju
