Telli Menüü

Mõte pühapäevaks

Laulge Jumalale, mängige kiites Tema nime, tehke teed temale, kes sõidab kõrbetes! Tema nimi on Issand. Hõisake rõõmu pärast tema ees. Ta on vaeslaste isa ja lesknaiste asjaajaja. Jumal on oma pühas elamus.

Jumal paneb üksildased elama majadesse ja viib vangid jõukale elujärjele. Tänu olgu Issandale, kes päevast päeva kannab meie koormat, Jumal, kes on meie pääste. See  Jumal on meie pääste Jumal! Jumal meie Issand toob välja surmastki. Psalm 68  5-7a, 20- 21

Jumal ei ole ju meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.

Rev. Kalle Kadakas

Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid oma enese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne kõiki aegu, nüüd aga on saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi, kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumise. 2 Timoteose 1.7-10

Steve Jobs (1955-2011) on kord öelnud: „See, kes valitseb inimese kujutluspilti, see valitseb ka kogu inimese mõtlemist.“ See lause võiks olla suurepäraseks vihjeks neile eluküsimustele ja probleemidele, millest  tänane pühakirja sõna meile kõneleb. Nii söandaksin küsida, mis või kes on see, kes inimese kujutlusi valitseb? Mida on meil vastu panna hirmu, häbi- ja tühisusetundele, mis iga inimest tema elu hallimatel päevadel saatma kipub? See küsimus helises 68 laulust, mil meie silme ette kangastusid pildid üksildastest ja üksikutest inimestest, kes viimaks oma kodu leiavad, vangistatutest, kes viimaks oma elukõrberännakult õnnelikult  koju naasevad. Niisugused olid piibliaegade inimeste elukogemused. Aga meie siin ja praegu, kuulamas neid lugusid. Küsimas, kas inimene on muutunud? Ei, ta on jäänud ikka endiseks. Ta kannatab, kurvastab, heitub, otsib troosti ja lohutust. 

Selleks, et kohtuda inimesega, kes elukoormat üksi kannab, kellele elu ikkena tundub, ei pea me vaatama endast kaugele. Need inimesed elavad ju meie endi keskel. Ja mõnikord oleme need inimesed meie ise. Jah, me kõik oleme vahel rännanud justkui surmavarjuorus. Mitte ühelegi inimesele pole võõras eluraskuste all põrmu vajumise kogemus. Aga on’s meil hirmu-, häbi- ja tühjusetundele midagi vastu panna? 

Usk ja usaldus Jeesusesse Kristusesse määravad ära selle, kuidas me selles maailmas elame, kuidas end tunneme. Kas tunneme hirmu, häbi ja tühjusetunnet või valitseb meie südames rahu, Jumala rahu. Rahu, mida võime oma sõnade ja tegude läbi teisele inimeselegi kinkida. 

Me kogeme, kuidas usus ja usalduses Lunastaja Jeesusesse Kristusesse saab murtud surmahirmu vägi. Kuidas Tema kingib meile oma rahu, kuidas Tema läbi saab ületatud iga ängistav hirm, rõhuv süükoorem ja lõputuna näiv lein. Just sellest viimset piiri ületavast kogemusest kirjutab Paulus oma sõbrale ja kaastöölisele Timotheosele. Jumal ei ole ju meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.… (1Tim.7)

Pauluse sõnade läbi kinnistub meis kujutluspilt Jeesusest kui ülestõusnud Kristusest. Kujutlus ülestõusmisest ja surma väe lõplikust murdumisest. See vabastab meid hirmust, häbist ja tühjusetundest. See kinnitab meile, et mitte keegi pole üksi, vaid oleme Jumala omad. 

Kui vaatame elule läbi ususilmade, siis pole maailm ja elu nõnda hall, kui see meie elusügispäevades vahel tunduda võib. Kui vaatame sellele maailmale ja inimestele läbi andestavate ja armastavate südamesilmade, võime kogeda, et ka meie oleme armastatud, igaüks Meie Taevase Isa poolt. 

Meie usk ja usaldus ülestõusnud Kristusesse on see, mis meil on vastu seada hirmu, häbi ja tühjuse tundele. Ülestõusnud Kristus on see, kes valitseb meie kujutlusi, Tema valitseb ka meie mõtteid, Tema omad me oleme.

Püsigu Tema armastuse vägi meis ja meie südameis. Tema armastuse läbi on meil osa ülestõusmisest juba nüüd. 

Tema armastuse läbi muutume meie paremaks. Tema armastuse läbi võime me seda maailma muuta paremaks.

Aamen!

Loe edasi