Mõte pühapäevaks

See suurejooneline ohverdus tuleb reeglina pikaajaliste investeeringute näol, mis on hoolimata kõigest, võrdlemisi riskantsed. Sinna hulka võib lugeda näiteks abiellumise ja laste saamise. Vastand sellele oleks näiteks kirepõhine armastus, mida paljud isegi ei nimetaks armastuseks. See ei nõua meilt reeglina palju, selle kestvus on üürike, aga just tänu sellele põgususele kipume me ekslikult arvama, et see on kuidagi „tõelisem“ või „õigem“, sest kontrast on nii selge ja tugev.

Pikaajaline armastus seevastu kipub võtma rohkem aega ning võib tunduda palju tühisem, sest kui selline armastus on meie elus juba pikemat aega, siis see on meile enesestmõistetav. Samas on see „tühine armastus“ just kõige võimsam näide meie lähedaste pühendumisest.

Pikaajaline armastus on paljuski väsitav ja kurnav, aga ometi on lugematuid inimesi, kes hoolimata kõigest hoiavad oma lähedasi. Isegi kui me ei oska sõnastada, miks me seda teeme, siis tajume intuitiivselt, et mõned meie ümber on väärt saama meist palju enamat, kui me hea meelega oleks valmis andma. Aga me anname hoolimata sellest, sest just see on see armastus, mis kannustab ja hoiab mõlemat osapoolt. See tõdemus jõuab kahjuks meieni tavaliselt alles siis, kui oleme nendest inimestest ühel või teisel põhjusel ilma jäänud. Kaasneb šokk ja paanika, sest mõistame, et olime juba teatavasse elukorda nii sisse elanud, et ei suutnud isegi ette kujutada maailma ilma nende inimesteta. Sellele kipub järgnema enesesüüdistamine, aga mis seal parata, lõpuks ka lahkunu süüdistamine. Me hakkame mõtlema, et tegelikult kord kunagi nad tegid meile väga liiga ja nad polnudki väärt meie armastust. See mõtlemine on kiire süvenema ja lõpuks ei olegi muud järel kui halb mälestus - justkui see inimene ei olnudki muud kui tema kõige pahemad pooled.