Miks sellest piisab? Sest see sõna märgib ärkvelolekut ja märkamist. ,,Inimene ärkab ellu hetkel, mil ta taipab, et tema olemasolu ei ole enestesestmõistetavus, vaid kingitus. Iga hingetõmme, iga päikesetõus muutub vastust nõudvaks kõnetuseks,“ mõtiskleb itaalia preeser Romano Guardini.
See ärkvelolek peitub imeliselt ka meie oma keeles. Rahvapärimus seletab, et meie sõna ,,aituma“ hellitusvormel ,,aitäh“ on kokkuvõte iidsest palvest: ,,Aita, Jumal!“ See on sügav ja alandlik tunnistus, et me keegi ei ole iseenda loojad, vaid vastuvõtjad.
Just seda vastuvõtja-olemise saladust avab tänane evangeelium. See ei ole lugu ühest rikkast mehest, vaid pilt meie endi rahutust südamest, kes otsib kindlustunnet kogumises. Sellesse rahutusse maailma siseneb evangeelium uue lauluga. See ei tule noomima, vaid kutsuma. See avab meie silmad nägemaks, et Jumal on armastav Andja, kelle suurim kingitus ja meie ainus rikkus ongi osadus Temaga.
Alustagem siis tänast püha sellest äratundmisest. Ja öelgem Loojale kogu südamest see lihtne sõna, mis on korraga nii palve kui ka vastus, nii appihüüd kui ka kiituslaul: Jumal aita – Aitäh, Jumal. Aamen!
Toronto Vana-Andrese Koguduse õpetaja Kalle Kadakas
