Kes poleks kuulnud küsimust: Mis on tõde? Piibli lehekülgedel esitas vangistatud Jeesusele selle küsimuse Rooma provintsi Juudamaa prefekt Pontius Pilaatus. Tänases postmodernistlikus maailmas tundub tõest rääkimine midagi ajale jalgujäänut. Igaüks tahab omada enda tõde ja mõte absoluutsest tõest, mille poole me kõik liigume, tundub ebamugav ja -sobiv. See on ka põhjus, miks Jeesus oli ja on paljude jaoks häiriv. Ta tuli tooma tõde – midagi fundamentaalset ja jäävat. Üks mu lemmik tsitaat tõe kohta on George Orwelli poolt kirjapandud: ,,Tõde on see, mis jääb püsima, isegi kui sa seda ei usu!“ Winston Churchill lisab: ,,Tõde on muutumatu. Ignorantsus võib seda rünnata, rumalus võib selle üle nalja teha, aga lõpuks on tõde see, mis jääb.“ Jeesus tuli ja kuulutas ning pakkus (ja teeb seda tänaseni) seda, mis jääb püsima. Tõde.
Kuid tõde üksi võib olla küllaltki halastamatu. Tõde võib olla hävitav. Vanemad on tõenäoliselt olnud korduvalt olukorra ees, kus nad mõistavad, et paljas tõde võib hävitada lapse julguse, loovuse või motivatsiooni. Kujuta vaid last, kes on äsja valmis saanud oma suurepärase kunstiteose ja toob seda oma vanemale näidata ja vanem ei näe seal midagi peale seosetu kritselduse. Või last, kes esitab oma esimese õpitud muusikapala, mille esitamisel ta korduvalt komistab ja jätab noote vahele… ja kui vastuseks on vaid objektiivne tõde. Me ei teeks seda. Ma loodan. Me julgustaks, me leiaks nendest sooritustest midagigi positiivset ja kiitmist väärivat. Seda võiks nimetada armuks. Jeesus tuli tooma tõde ja armu. Küll jah teises järjekorras – armu ja tõde. Mis on ka õige, sest kui me esitame tõde enne armu, ei pruugita armu enam kuulda ja näha.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
