Suur suvi on kätte jõudnud ning eestlased – kus tahes maailmajaos – valmistuvad jaaniõhtut pidama. Selleks on mitu põhjust. Põhjala talvepimedat trotsiva rahvana oskame eriliselt hinnata aasta pikimat päeva ja väikese rahvana peame kalliks oma iseolemise hinda, mida esivanemad Vabadussõja võidu eest maksid.
Kirikukalendris on 24. juuni Ristija Johannese sünnipäev, mis annabki nime nii jaaniõhtule kui jaanipäevale. Olgugi, et tänaseks on paljud end usukaugeks elanud, võib meid siiski ristirahvaks pidada, sest oleme tähtpäevadel säilitanud kristlikud nimed. Seega on lootust, et ärksamad hakkavad taas huvituma millise Jaani auks me ikka lõket süütame ja ennast saunas puhtaks küürime.
Jaanipäeva traditsioonides on imelisel viisil põimunud muinasaegsed pööripäeva puhastusrituaalid ning kristlikus kirikus austatava prohveti lugu. Ristija Johannes kutsus meelt parandama, sest jumalariik on lähedal. Ta on Piiblis viimane prohvet, kes kuulutas Messia tulekut. Jeesuse kohta on ta tunnistanud: Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema! Jh 3:30
Aga ta pole viimane, kes kutsub meeleparandusele. Kuni inimkond püsib, püsib ka prohvetite kutse. Jumalariik on ka täna igale inimesele sama lähedal kui Johannese päevil. Sinna pääsemise eelduski on sama – ikka vaid tõelises usus meeleuuenemise kaudu. Seepärast käib prohvetite käsi ka tänapäeval ikka samamoodi nagu Johannesel. Maailm on läbi aegade nõudnud kord salakavalusega, kord jõhkra vägivallaga, kord ülbe ükskõiksusega, et vaikima pandud Tõe kuulutajate päid serveeritaks talle hõbevaagnal. Tõeline prohvet ise oma töö aulisust siin ajas ära näha reeglina ei jõuagi.
Kirik on kutsutud kuulutama Kristust – Tema armastust ja lunastust. Seepärast peab ta kutsuma ka meeleparandusele. Rääkima häbenemata ja julgelt asjust, mida enesekeskne ja oma vabadusi täiel rinnal nautiv inimene heal meelel kuulda ei taha. Näiteks seda, et vaid alandlikkus õpetab väärikalt elama, et oma patu aus tunnistamine kingib puhta südame, et üksnes igavikulootus annab ajalikule elule tähenduse ja et mistahes inimlik saavutus on üldse midagi väärt vaid siis, kui see antakse armastuse teenistusse.
Kiriku ülesanne pole jõuliselt sekkuda ilmalikesse asjadesse. Tal on hoopis olulisem vastutus – valmistada Issandale teed inimese südamesse. Sest maailm saab tõeliselt paremaks vaid siis, kui inimene paremaks saab.
Kasutagem siis suve kaunimat aega selleks, et Jumal võiks meie südame avada kuulama nii iidsete kui tänaste prohvetite kutset meele uuenemise teele.
Issand Jumal, taevane Isa, Sa läkitasid Ristija Johannese oma Poja eele ja ta tunnistas Kristusest kui Jumala Tallest, kes maailma patu kannab. Me täname Sind tema kuulutuse eest ja palume: valgusta meie südameid Püha Vaimuga, et Johannese tunnistus meid igal ajal kinnitaks ja rõõmustaks, tugevda meid lootuses Jeesusele Kristusele ja aita meil kogu oma elu teenida Teda, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen.
