Mõte pühapäevaks: Jeesus annab elu 

Bioloogid ütlevad elu kohta, et seda iseloomustab rakuline ehitus, keeruline organiseeritus, energia- ja ainevahetus, stabiilne sisekeskkond, paljunemisvõime ja reageerimine ärritustele. Eks me kõik võime selle põhjal teha väikese sisekaemuse, kui elus me parasjagu oleme. 

Piibel räägib elust veidi laiemalt. Räägitakse füüsilisest, vaimulikust ja igavesest elust. Füüsiline elu märgitakse kord hauakivile väikese kriipsukesena meie sünni- ja surmakuupäeva vahele. Vaimulik elu on meie võime suhelda Jumalaga. Pattulangemise tõttu sünnime me vaimulikult surnutena ja Jumalale sõnakuulmatutena. Kristlikus kontekstis on elu definitsiooniks Jeesus Kristus. Temas on meil võimalus sündida vaimulikult elule. Jeesus ütles iseenda kohta, et ,,tema on elu“ ja ta tuli, et meil ,,oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Jh 10:10) Johannes seob Jeesuse ja elu väga radikaalselt – ilma Jeesuseta ei ole elu. ,,KÕIK on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“ (Jh 1:3-5) Kõikides nendes kirjakohtades (Uues Testamendis kokku umbes 130 korda) kasutatakse kreeka keelset sõna ,,zoe“. Klassikalises kreeka keeles kasutati seda sõna igasuguse füüsilise elu kirjeldamiseks. Sealt tuleb ka näiteks sõna zooloogia. Uues Testamendis on see muster mõneti ümber pööratud ja zoè’d kasutatakse enamasti rõhutamaks vaimset ja igavest elu. Tavalisele füsioloogilisele elule on lisandunud uus igavikuline kvaliteet. See on Jumalast lähtuv ja otsekui Jumala DNA-d kandev elu. See on see midagi, mille tekkimist ei oska ükski teadlane lahus Jumalast selgitada. See on see elu, mida puhus Jumal Aadamasse. See on see elu, millest saab osa inimene, kui Ta võtab vastu Jeesuse. See on elu, mis ületab kuupäevad meie hauakivil.