Meie eksinud olemine ei kestnud küll kaua, sest peagi kuulsime lähedal asuvalt maanteelt kostuvat autode müra ja nii seadsime sammud hääle suunas ning olime peagi tee peal, kust oskasime juba kodu poole liikuda. Loomulikult on väiksemaid kadunud olemise hetki veel – hiiglaslikud kaubanduskeskused, võõras linn jne. Ma usun, et enamus inimesi on vähemal või rohkemal määral olnud vähemalt hetkeks kadunud. Kõikides sarnastes olukordades oleme me aga enamasti teadlikud oma olukorrast – me oleme eksinud. Vähemalt hetkeks. Ning teadvustades, et me oleme kadunud, hakkab meie aju meeleheitlikult otsima väljapääsu sellest olukorrast ja nii me rakendame oma parimaid teadmisi ja oskusi, et olla taas leitud. Me ei pea paljuks muuta suunda, kas või 180 kraadi. Peaasi, et leiaks taas kodutee.
Jeesus pühendas päris palju aega rääkides inimestele kadunud olemisest. Ta rääkis sellest, kuidas isepäine lammas eksis karjast eemale ja karjane tuli teda otsima, päästes ta eluohtlikust olukorrast ning kandis ta kätel tagasi karja juurde. Ta rääkis loo kadunud drahmirahast, kus üks naine kaotas kümnest mündist ühe ja kulutas palju aega ja energiat, et raha leida. Kui ta oli mündi leidnud, korraldas ta sõpradega suure rõõmupeo. Kõige tuntum on lugu kaudunud pojast ja armastavast isast. Lugu tänamatust pojast, kes küsib isalt välja oma pärandiosa, ootamata isa surma, ning kulutas selle lõbusale elule kodunt kaugel. Alles suures kitsikuses mõtles ta taas kodule ning pöördus murtud mehena tagasi koju, kus teda ootas armastav isa.
Nii kadunud lamba kui kadunud poja loos ei olnud eksinud teadlikud oma olukorrast. Lambal oli uuel teel palju uudistada ja ehk oli tal isegi süüa rohtu, mis tundus mahlakam kui karjase poolt pakutud maade rohi. Kuni ühel hetkel, kaljulõhesse kukkudes, tuli arusaam, et ta on kadunud. Kadunud pojagi loos tuli mõistmine, et ta on eksinud ja kadunud, alles sigadega ühisest nõust süües. Vahel peab langus olema väga suur, enne kui me oleme valmis tunnistama, et me oleme kadunud ja vajame abi. Vahel on see suurim ja vapraim tegu elus – tunnistada, et ma olen eksinud ja vajan abi.
Jeesuse räägitud tähendamissõnades oli selgelt esile toodud kaks poolt – kellegi/millegi kadunud olemine ja Jumala poolne südamehoiak, mis väljendub andestuses, armastuses ja aktiivses otsimises. Kui me oleme jõudnud mõistmisele oma lootusetust olukorrast, saame me teha oma osa. Nii nagu kadunud poeg pidi hakkama astuma kodu poole. Aga sellest poleks mingit abi, kui Isa, kelle vastu me oleme eksinud või karjane, kelle märguandeid ja juhatamist me oleme eiranud, ei hooliks meist ja ei ootaks meid tagasi. Kogu Piibel on suuresti lugu sellest, kuidas armastav Isa on teinud kõik, et leida eksinud inimest.
Selle selgeimaks väljenduseks oli Inimese Poja (Jeesuse) tulemine, et päästa meid meie pimedusest. Tema päästet vastuvõtnuina võime laulda koos John Newtoniga, laulu ,,Amazing Grace“: sõnadega: ,,Oo arm võrratu, sind kiidan ma, mind õnnetut päästsid Sa. Kord olin kadunud, nüüd leitud jällegi ja valgust uut ma näen.“
Õnnistatud leitud saamist ikka ja jälle!
Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor Timo Lige
