Selles mälestuses on midagi, mis mind väga hästi iseloomustab: kannan endaga pidevalt kaasas mind mõjutanud ja vaimustanud lõhnu, maitseid, vaateid, kohti ja inimesi, kuuludes nende hulka, kes ei vaja uusi elamusi, vaid tahavad hoida kinni sellest, mis on pannud neid end hästi tundma ja neile kustumatu mulje jätnud. Vahel teeb see elu keeruliseks: näiteks otsin taga vanaema küpsetatud pirukate maiku. Teised ütlevad, et mu enda pirukadki on suurepärased, ent minu jaoks on ikka midagi puudu. Ma tean, kuidas nad peavad maitsema, see maitse on mul keele peal, aga ma ei oska seda taastada ja vanaema käest ei saa ka enam küsida.
See, mida Piibel räägib Iisraeli rahvast, on vastupidine. Õige mitmel korral jutustatakse, et nii kõrbes rännates kui kuhugi paigale jäädes kippus Iisrael tüdinema ning aina midagi uut ja paremat ihaldama. Nii ütles rahvas kord Moosesele ja tema kaudu Jumalale: „Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu!“ (4Ms 21:5)
See „vilets toit“ – sõnasõnalt tõlkides „tühine, põlastusväärne leib“ – oli manna, mida Jumal oma rahvale päevast päeva kinkis ning millest inimesed võisid homse pärast muret tundmata kogu kõrberännaku vältel toituda. Jah, on mõistetav, et pidevalt ühe ja sama toidu söömine võib ära tüüdata, aga tolle taevase leiva, inglite leiva kohta öeldakse, et see „maitses nagu mesikook“ (2Ms 16:31), s.t. tegemist oli millegi väga heaga. Pealegi kõrbes – paigas, kus igasugune toit on kallim kui kuld, hõbe ja kalliskivid.
Iisrael ei protestinud tegelikult toidu, vaid Jumala vastu. Kui oleme kellegi peale solvunud või vihased, siis kasutame iga viimast kui asja, kõige pisematki, etteheidete tegemiseks, oma pahameele ja põlguse väljendamiseks. Iisrael valis selleks toidu – nagu oleks ta unustanud, et toit, mida oli söönud Egiptuses, oli selle mitmekesisusest hoolimata orjaleib. Iisraeli patt ei seisnenud selles, et talle ei maitsenud manna, vaid selles, et ei osanud hinnata talle kingitud vabadust ega Jumalat, kes oli ta orjapõlvest välja toonud.
Jumal ei vastanud Iisraeli nurisemisele ehk ootamatult, ent siiski täiesti adekvaatselt: kuna Teda süüdistati oma rahvale kurja kavatsemises ja tegemises, tõmbus Ta tagasi ning jättis rahva mõneks ajaks n-ö saatuse hooleks. Juhtus see, mis juhtuma pidi: pärast seda, kui Jumal võttis ära oma kaitsva käe, jäi Iisrael täielikult teda igast küljest ähvardavate ohtude meelevalda. Suurimaks neist olid erinevad mürkmaod, kes asusidki rahvast ründama, nii et paljud surid.
Iisrael mõistis peagi oma eksimust ning tuli kahetsedes ja meeleparandust otsides Moosese juurde, anudes, et Mooses paluks Issandal maod ära võtta. Jumal ei teinud seda, vaid andis neile, keda madu oli salvanud, abivahendi ellu jäämiseks: „Ja Issand ütles Moosesele: „Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!“ Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.“ (4M 21:8–9)
Tervenemine ei tulnud mitte vaskmaolt, vaid Jumalalt, kelle peale need, kes tahtsid terveks saada ja ellu jääda, pidid oma lootuse panema. Jeesus kasutab seda võrdpildina oma missiooni selgitamiseks: „Nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks Temas igavene elu. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:14–16)
Meil on teinekord raske mõista, miks Jumal ei kaota maailmast kõiki raskusi, katsumusi, kannatusi, pattu ega surma. Küllap Tal on selleks põhjus – võib-olla see, et Ta ei taha meid kohelda alaealiste, saamatute lastena, vaid vastutusvõimeliste olenditena, kes suudavad teha vahet õigel ja valel, kurjal ja heal, ning nende vahel ka õigesti valida. Jumal ei taha, et oleksime alati kõigega rahul – vastupidi, rahulolematus asjade seisuga nii, nagu need on, on sageli hädavajalik. Eeskätt siis, kui mõtleme omaenda kõlbelise olukorra peale. Aga Jumal tahab, et me ei kaotaks mitte iialgi usaldust Tema suhtes, sest kui selle kaotame, siis oleme kaotanud kõik, viimselt ka iseennast. Jumal tahab, et julgeksime loota Tema päästvale ja tervendavale armule samamoodi, nagu lootis Iisraeli rahvas kõrbes, kui oli tundnud ära oma patu ning kahetsedes Jumala juurde tagasi pöördunud.
Los Angelese Eesti koguduse õpetaja Enn Auksmann
