Teine advendipühapäev, mida nimetatakse Populus Sion – Siioni rahva pühapäevaks, juhatab meid prohvet Jesaja tõotuste juurde. Need sõnad, mis pärinevad vana kirikuliturgia alguslaulust (introitusest), kõlasid päästetõotusena Siioni rahvale – Juuda rahvale, kes elas vaenlaste ähvarduste ja omaenda vaimse nõrkuse keskel.
Assüüria impeerium (2500–609 eK), mis oma sõjalise jõuga nende piire ohustas ja rahva patt – usaldamatus Jumala tõotuste vastu ning pöördumine ebajumalate poole – puudutas rahva südamed. Sellele rahvale, kes otsis turvatunnet poliitilistest liitudest Egiptusega, kuulutas Jesaja: „Vaarao kaitse toob teile häbi ja Egiptuse vari alanduse“ (Js 30:3). Prohvet kuulutas, et tõeline tugevus ja vabanemine peituvad usus ja alistumises Jumalale: „Rahus ja lootuses on teie pääste, vaikus ja usaldus on teie tugevus“ (Js 30:15).
Maailm on endine, nagu prohveti päevil: rahvad võitlevad ikka võimu pärast ja inimeste süda kaldub pimeduse poole. „Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9). Päev päevalt usaldavad rahvad oma võimu autoritaarsete juhtide kätte, vaid ainus mõtlematu samm võib viia pöördumatute tagajärgedeni.
„Valgus, mis tuleb Siionisse, ei salli pimeduse varju – see põletab ära salajased soovid ja asendab need armastusega“ (Ephraim Süürlane, 363). Kas Siioni rahvas julgeb vastata ja astuda välja surmavarju orust, lastes Jumala valgusel muuta oma elu ning olla valguseks maailmas?
Siioni rahvas on Jumala valitud rahvas, kellele on usaldatud tõotus ja missioon kuulutada Tema tõde maailmas. Aabrahami tõotus kõlas: „Ma teen sinust suure rahva ja õnnistan sind… Ma õnnistan sinu kaudu kõiki rahvahõime maa peal“ (1 Ms 12:2–3). See tõotus sai algselt antud Iisraeli rahvale: „Ma teen sind valguseks paganatele, et minu pääste ulatuks ilmamaa otsani“ (Js 49:6).
Kristuse tulekuga ületas see tõotus rahvuslikud ja ühiskondlikud piirid ning sai osaks kõigile rahvastele. Apostel Paulus kirjutab: „Ei ole enam juuti ega kreeklast, ei ole orja ega vaba, ei ole meest ega naist – sest teie kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete Kristuse päralt, siis olete tõesti Aabrahami sugu, pärijad tõotuse järgi“ (Gl 3:28–29).
Siioni rahvas on nüüd Jumala uue lepingu rahvas – see, kes on ristitud Kristusesse ja elab Tema valguses. „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas“ (Mt 5:14).
„Kõik rahvad ootavad rahu, kuid rahu ei saabu enne, kui igaüks meist tunnistab, et ka tema enda süda on olnud rahutuse külvaja. Ootame Lunastajat, kes alustab rahu rajamist meie seest“ (Theresa Avila, 1577).
Advendiaeg kutsub meid pöördumisele ja vaimsele valvsusele. Johannes Chrysostomos manitseb: „Ärge kartke kohtupäeva, sest see on päev, mil õigus särab. Kartke pigem oma hinge loidust, mis hoiab teid tagasi tõelisest valgusest“ (u 390–398).
Jumala valgus muudab meie südamed ja meie kaudu maailma. Lunastaja tuleku ootus on üleskutse valmistada teed Tema kuningriigi saabumiseks – elada nii, et meie elu oleks tunnistus Jumala armastusest ja tõest.
„Issand, valgus meie südame templis, lase oma armastuse kiirgusel hajutada meie hinge varjud. Sina, Siioni rahva lootus, muuda meie rahutus rahuks ja meie nõrkus Sinu tugevuseks, et võiksime olla elavaks tunnistajaks Sinu õiglusest ja armastusest maailmas. Tule ja täida meie elu oma valguse ja rahuga. Aamen.“ (Interior Castle, 5. peatükk, kirjutatud u 1577.)
Toronto Vana-Andrese Koguduse õpetaja Kalle Kadakas
