Varmas on tekkima kõrk eneseõigustus, mis viib ligimese mitte mõistmiseni. Ka kogukondlik aspekt pole vähem oluline, sest me pole patused (ainult) üksikisikutena, vaid kogukondlikult. Isegi koos maha vaikides võime olla eksitajad ja osaleda ülekohtus (https://daskirchenjahr.de/ Dr. Martinus Infos rund um Kirchenjahr veebilehelt).
Evangeeliumi – Sõna, mis on traditsioonilistel luteriusu teenistustel saabuval pühapäeval lugeda soovitatud, pärineb Johannese evangeeliumist 8. 31-28: Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?“ Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?“ Tema ütles: „Ei keegi, Issand!“ Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu.“
Vanas Testamendis 3. Moosese raamatus 20. peatükis 10. salmis lasub abielurikkuja kohal surmanuhtlus – kividega surnuksviskamise läbi. (Meest, kes abielu rikub abielunaisega, meest, kes abielu rikub oma ligimese naisega, abielurikkujat meest ja abielurikkujat naist karistatagu surmaga! 3 Ms 20.10) Variseridest kirjatundjad, kellest pühakiri kõneleb, tahavadki talitleda punktuaalselt kirjatähe järgi. Jeesus, kes pole tulnud küll käsku ja prohveteid tühistama, vaid neid täitma (Matt. 5.17) ütleb: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.“ (Matt. 22.37-40)
Patust pöördunud endine kirjatundja apostel Paulus teab oma Jumala kogemusest kinnitada, et kirjatäht suretab, Vaim teeb elavaks. (2. Kor. 3.6). Seega käsust üleastumine, milline ta ka poleks, ei saa põrmustada Jumala armastust inimese vastu lõplikult ka siis, kui ilmalik ja vaimulik üldsus on valmis eksinu otseselt või piltlikult kividega surnuks viskama.
Abielurikkumist on aegade algusest loetud patuks ja see jääb patuks ka Uue Testamendi valguses. (Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on abielu rikkunud oma südames. Mt 5:28.) Nii ei tasu meil ajastu vaimus selle ilma laste isekeskis kokkulepitud kombeõpetusega mitte mingilgi kombel muganduda ega Jeesuse sõnu lodevalt pelgalt oma mina enesekesksusest lähtuvalt mõista. Jumala õigeksmõistmise läbi Jumala lapse seisuses eesõigust kogedes ei seisa me kristlastena ometigi teispool head ja kurja. Puhtale ei ole kõik puhas. Mitte keegi teine, ei meie ise ega ligimesed saa meie hälbinud teguviise õigustada ega õigeks mõista kui üksnes Jumal.
Jumal on õigusemõistja. Halastav Isa ei tee seda ealeski hukutavate kividega, vaid armastusega. Käsk ja evangeelium, õiglane kohtumõistja ja halastaja Isa, patune ja Jumala laps: nii osutuvad need seisused ühtmoodi vajalikuks ja õigeks. Mõlemaid osapooli tuleb võrdselt hinnata, silmas pidada. Nii eksinuid kui eksitatuid, nii petjaid kui ära petetuid.
Iga inimene on Jumala jaoks eelkõige armastatud laps. Kui ma tõepoolest tunnen end Jumala lapsena, määrab see teadmine ka mu armastava suhte ligimesse. Erapooletu, mitte ealeski erapooliku. Loodetavasti see loob eelduse, et ta (ligimene) suudab vastu võtta ka minu kriitikat. Kriitikat, mis pole lammutav, vaid ka ülesehitav, mis on armunõuks. Ma ei tauni eksinut kui inimest, vaid taunin tema eksimust.
Ka abielu rikkunud naisesse suhtub Jeesus armastusega, ta ei mõista teda hukka. Kuid oma Jumaliku armastuse tasandilt taunib ta tema käitumist, kutsudes teda oma meelt parandama. Armastav suhtlemistasand puudus teoloogidest variseridel, Pühakirja täppisteadlastel. Jumala Poja armastav suhtumine välistab igasugused hukkamõistvad kivid. Ei, Jeesus ei jäta abielurikkumist kahe silma vahele. Kuid ta suhtub eksinusse kui inimesse, kes vaatamata oma üleastumiselegi jääb Tema jaoks inimesena väärtuslikuks. Armastuserüü ei kata kinni üleastumisi, vastupidi – need tuuakse päevavalgele. Ilma andeks palumata enese poolt petetuilt ja eksitatuilt saab armulootusest pelk usuline egoism. Armastuserüü kaitseb nii eksinut kui eksitatuid hukkamõistva kivirahe eest. Tegu tuleb mõista vajadusel hukka, aga mitte kunagi inimest.
Meie Isa tunneb meid läbi ja läbi, näeb meie südame varjatumassegi soppi, tema mõistab meie sellesse kätketud saladusi. Tema mõistab ka seda, mis sunnib meid talitlema just nii ja mitte teisiti. Tema mõistab, miks oleme oma eluga joonistanud just niisuguse pildi – millest on saanud tema silmis kunstiteos, mis kätkeb eneses nii ilu kui inetust, nii rõõmu kui kurbust, nii loomuomast kui matkimist, nii tõsidust kui karikatuuri. Tema kohtuotsused on alati õiglased.
Ka meie võime seda kogeda, kui võtame enesele aega: Jumala jaoks, ligimese jaoks. Mida rohkem on meil aega teineteisega kõnelda, seda rohkem on ka teineteise mõistmist ja seda rohkem lennutamata jäänud hukkamõistvaid kive. Ja ärgem ealeski unustagem eelkäijate elukogemust: iga kärmelt langetatud otsus võib osutuda ekslikuks. Seepärast ära eales langeta inimese üle otsuseid selle põhjal, mida räägivad teised, vaid räägi inimesega ja „kui oled kuulujuttu kuulnud, siis surgu see koos sinuga, ole julge, see ei aja sind lõhki.“ (Siirak 19.10) Aamen!
Toronto Vana-Andrese Koguduse õpetaja Kalle Kadakas
