Tegelikult võiks püüda kokku koguda eestlaste mälestused Münchenist Teise maailmasõja ja vahetult sellele järgnenud perioodist. Sõjapõgenikena sattus Baierimaale eestlasi, kes enamuses sealt hiljem laia maailma rändasid. Tuleb aga öelda, et tänagi on Isari jõe ääres asuv München eestlastele huvitav linn, kuhu tullakse puhkama, lühemaks või pikemaks ajaks tööle, aga juba jälle ka elama. Enne Münchenisse tulekut tasub lugeda Eduard Vilde reisikirju Saksamaast, seal leiab meie kirjandusklassiku mõnusat õhkamist, sest temagi soovis elada just Münchenis. Loomulikult oli München omal ajal oluline linn meie kunstnikele, kes siin Pariisi, Düsseldorfi ning Viini kõrval kunsti õppisid. Münchenis on alati olnud palju õppimisväärset.
Kui tahame leida Münchenist veel midagi, siis on siin just sellele linnale omane eriline õhustik, mis teeb elu palju mõnusamaks, kui see on paljudes teistes võõramaa linnades. Münchenil on mitmeid reklaamlauseid, kuid üks meeldib mulle isiklikult väga. See kõlab lihtsalt ja koduselt, „ela (ise) ja lase teistel elada.” Ehk see idee toobki nii palju uusi inimesi igal aastal Baierimaale ja eriti selle pealinna Münchenisse.
Müncheni idee
München sündis, nagu paljud linnad mujalgi, jõe äärde. Alpidest alguse saav Isar oli isepäine ja jonnakas nii keltide kui roomlaste jaoks, nii et siin nende poolt suuri asundusi ei loodud. Müncheni sünnidaatumiks loetakse aastat 1158, aga kroonikates leiame alles 1214 esimese märke Münchenist kui linnast. 1255-1918 oli München Wittelsbachide suguvõssa kuuluvate valitsejate residentsiks, olid nad siis vürstid, kuurvürstid, korraks isegi suure monarhia keisrid või siis 1806-1918 Baieri kuningad.
Tänaseks on Münchenis kõik muud transpordiliigid arenenud kiiremalt ja vähesed meenutavad fakti, et näiteks 17. saj sai Münchenist regulaarselt väljuvatel parvedel reisida Doonaule ja viimast mööda jõuda näiteks Viini. Isegi parvepileti hinnad on ajaloolastel teada. Sõltuvalt mugavuse soovist parvel oli see 3-6 kuldnat. Sõidu kestus Münchenist Viini olevat sõltuvalt vee seisust Isaris olnud 6-9 päeva. Täna pole parvesõit Münchenist Viini enam aktuaalne, aga ehk annab just see viide parema arusaamise Müncheni poliitilisest ja kultuurilisest asukohast Euroopa kaardil. Müncheni jaoks on olnud Viin, Pariis, Rooma olulisemad keskused, kui paljud põhjapoole jäävad keskused. Siit tasub ka otsida baierlaste mentaliteedi juuri, mis meile, Põhjast tulnuile, meenutavad vahel veidi seda lõunapoolsema Euroopa muretut rõõmsameelsust.
Kui vaadata majandusnäitajaid, siis läheb üldiselt rõõmsameelsetel baierlastel hästi, seega on see vaid lisatõestuseks, et hästi saab elada mitte vaid surmtõsise vanatestamentliku ellusuhtumisega, mis igasugust elurõõmu ja väikest vallatust kohe surmapatuks peab.
Kui baierlastega lähemalt suhelda, tunnistavad nad vahel, et oma südames on nad endiselt kuningriigi pooldajad, vaatamata sellele, kas nad kohe võimalusel kuningat jälle valida tahaks.
Kui 1943-1944 USA õhuvägi Müncheni südalinna päris rusudeks pommitas, siis üle 60 aasta töötasid kohalikud parimad meistrid näiteks Müncheni residentsi (Wittelsbachide loss(id)) taastamisel ja nad on selle ajaloolise uhkuse tänaseks tõesti suuresti sõjaeelses ilus ennistanud.
Vaadates paljudes maailma linnades uusi pilvelõhkujaid, tekib küsimus, kas linnad, kus neid ehitatakse, on vaesed või rikkad. Kõrghooned on majanduslikult rentaablid, aga kas nad näitavad linna rikkust või maaomanike ahnust saada oma maatükilt võimalikult suuremat kasumit. Selle loogika järgi on ehk linnad nagu München, mis saavad lubada madalamaid hooneid ja on majanduslikult ikkagi väga edukad, hoopis rikkamad kõrghoonetega ülekuhjatud linnadest?
Müncheni ehitust piirab üks vana linnaisade reegel, mille järgi selles linnas ei tohi ehitada hooneid kõrgemaks Jumalaemale pühendatud Frauenkirche tornidest, mis 99 m kõrged. Kullatud Jumalaema kuju seisab Marienplatzil uue raekoja ees ja meenutab linna elanikele ning külalistele, et tema on selle linna kaitse enda peale võtnud.
München 21. sajandi teisel kümnendil
München on juba pikemat aega teatud ajaloolise läbimurde ootel. Meenutame, et juba 1901 jõudis München poole miljoni elanikuni ja aastast 1957 on München olnud üle miljoni elanikuga linn. Kuid uut astet, et jõuda 1,5 miljoni elanikuga linnaks pole toimunud ja kohalikud ei tea, kas nad seda väga soovivadki. Nüüd jõuab vist paratamatu hetk kätte, sest majandusliku ennustuse kohaselt võiks ehk paari aasta pärast Münchenis elada 1,3 miljoni elaniku asemel isegi enam kui 1,5 miljonit elanikku. Seega on München eestlastele hea võrdluse koht, sest selles linnas on enam -vähem sama palju elanikke kui meie oma riigis kokku.
Kuigi linna ja riiki on keeruline võrrelda, tundub vahel, et Eesti riigis tasuks just Baierimaast enam eeskuju võtta ja mitte joonduda Saksamaalt eeskuju võttes nende põhjapoolsete liidumaade eeskuju järgi. Need liidumaad ei oska end tegelikult hästi majandada ja elavad seega osaliselt Baierimaa majandusedu kasumi ümberjaotamise kaudu, mis aitab nende endi majanduslikku ebaedu tänu Saksa riigi solidaarsusprintsiibile tasandada.
Müncheni arengu eksperdid mõtisklevad uute suurte väljakutsete üle ja üheks teemaks on küsimus, kas võtta Baierimaa pealinnale majanduslikku riski, et korraldada siin tulevikus taliolümpiamängud. Suveolümpiamängud 1972. a. ja maailmameistrivõistlused jalgpallis 1974. a olid tugevaks arengumootoriks, millele toetub senini selle miljonilinna infrastruktuur. Just olümpiamängudeks sai München nii allmaaraudtee -metroo kui S-Bahni ühenduse (toob meid tänagi näiteks lennujaamast linna), mis aga paljude meelest vajaks kiiret uuele arenguastmele viimist. Sakslaste innovatiivsed kiirraudteeühendused võeti vahepeal kasutusele Hiinas Pekingi olümpiamängude infrastruktuuri uuenduse käigus. Saksamaal on need uued ideed jäänud toppama raha ja suurte eesmärkide puudumise tõttu. Olümpiamängud on olnud paljudele linnadele ahvatluseks, et lahendada suuri väljakutseid kiirelt ja teatud kindlaks tähtajaks, aga tänane segane majandusmaailm paneb paljud optimistid kõhklema, sest majandusliku edu asemel võib saada tohutu majandusliku kahju osaliseks.
München kui õllelinn
Tänase Müncheni alal tegid esialgu väga edukalt õlut mungad oma kloostrites. Seetõttu kannavad tänagi paljud õllesordid mungaordude nime, kes sajandeid tagasi üht või teist õlut pruulima hakkasid. Tõeliselt uuele astmele tõusis õllemajandus alates a.1516, kui uue seadusega hakati nõudma õlle head kvaliteeti. See tähendas, et õlut tohtis teha vaid väga puhtast ja sobivast veest, õlleodrast, humalatest, millele lisatakse pärmi ja muid vajalikke lisandeid, mida iga õllepruul just oma õlle märgistamiseks suure saladuskatte all tarvitab.
Õllelinna kuulsusega on omaette lugu. Kui meie kultuuris teavad paljud vahva sõdur Švejki ütlust, et valitsus, kes õllehinda tõstab, kaua valitseda ei saa…, siis Baierimaa mehed on veidi murelikud, sest õllesõprade kurvastuseks õlle hind tõuseb, küll mitte järsult, aga siiski. Samas külastas juba 1980ndatel Müncheni Oktoberfesti kahe nädalaga seitse miljonit inimest ja nn Müncheni Wiesel (aasal) joodi selle ajaga viis miljonit liitrit õlut (olgu öeldud, et läbimüüki aitab suurendada kindlasti asjaolu, et Oktoberfestil on kasutusel kuulsad liitrised Müncheni Oktoberfesti kannud, mida kohalikud kutsuvad Mass). Vanasti kasutati kivist liitriseid kanne, mis asendati hiljem klaasist kannudega, sest siis oli lihtsam näha, kas õllevahtu kruusis ehk liialt palju pole. Tõsise õllesõbra võis kaupmehe katse petta viia sellisesse raevu, et vahel olevat aasal toimunud tõelised õllekannusõjad, kuhu siis Müncheni sõjaväeüksused rahvast rahustama toodi.
Teise maailmasõja järel oli Münchenis palju USA armee sõjamehi ja siis muutusid Oktoberfesti suured kannud ameeriklastele üheks lemmiksuveniiriks, mida Euroopast naastes toodi koju sugulastele imestamiseks. Oli uhke näidata, millistest toopidest seal „metsikus kauges Euroopas” õlut rüübatakse.
Müncheni õllejoomise ajaloo uurijad on leidnud, et näiteks 1948 kadus Oktoberfestilt umbes 18 000 kannu ja 1951 juba 36 000 traditsioonilist liitrist kivist Müncheni õllekannu, mis arvatavalt suures osas lõpuks USAsse jõudsid.
Õllemaal Baieris on tänagi oluliseks küsimuseks, palju peab kannus õlut olema ja palju võib seal vahtu olla. See on teema, mida kohalikud ajakirjanikud aktiivselt jälgivad. Nii olevat nad ajakirjandusliku eksperimendi korras paljastanud õllemüüja, kes suurel õllepeol, kus õlle müük eriti kiire, osanud 200-liitrisest õllevaadist täita-müüa 250 liitrist õllekannu. Peale ajakirjanduslikku paljastust oli selge, et vähemalt kohalikud taolise õllemüüja juurest õlut enam ei osta.
Õlle joomine pole kohalikele vaid äri, see on elu ja siin maksavad muud reeglid kui vaid äri. Vaid liberaalsesse turumajandusse uskujad võiksid näiteks teada, et kuulus Müncheni õllepidu, mis toimub tegelikult septembris, peeti esmakordselt Baieri kuninga Maximilian I poolt kinnimakstuna Müncheni väravate taga aasal, kus toideti ja pakuti õlut 40 000 lihtrahva esindajale, sest kuningas oli õnnelik, et tema poeg ja järglane kuningana (Ludwig I) abiellus. Nimi Oktoberfest olevat kasutusele tulnud Münchenis esmakordselt alles 1819, kui selle peo (tol korral ka hobuste võiduajamise) võttis enda kanda ja korraldada Müncheni linn. Tasuks ka teada, et Müncheni õllepruulid naudivad vana seadust, mis lubab igal Müncheni õllepruulil, kes peab kinni 1516. a õlleseadusest, omada õlle pruulimiseks vajaliku puhta vee saamiseks isiklikku puurkaevu ja on vabastatud näiteks kohustusest osta seda vett Müncheni linnalt. Aga Müncheni joogivesi tuleb juba vähemalt 150 aastat mööda torustikku Alpidest ja olevat suurlinnade kraaniveest üks puhtamaid. Selle eest on Müncheni elanikud tänulikud prof. Max von Pettekoferile, kuulsale hügieeniprofessorile, kes selle õiguse kaaslinlastele välja võitles.
München kui talentide linn
München on paari aastakümne jooksul olnud linnaks, mis pidevalt võtab aastas vastu umbes 100 000 uut elanikku. Mingil põhjusel lahkub igal aastal sellest linnast sama palju elanikke. Münchenit külastab aastas umbes 6 miljonit turisti ja väga võimsaks abiliseks on 1992. a valminud uus Müncheni lennujaam.
Tänases Euroopas vaatavad paljud andekad ja haritud inimesed uut elukohta valides tööpuuduse näitajat. See oli 2012 Münchenis ja selle ümbruses vaid veidi üle 4%, mis teeb piirkonna eriti noortele inimestele väga atraktiivseks. Tuleb aga tunnistada, et Saksamaal on andekate püüdmisel üldiselt kindel reegel, et neil on kohustus enne omandada saksa keel. Seega otsivad firmad andekaid näiteks Goethe Instituudist, kuhu tulevad kogu maailmast haritud motiveeritud inimesed, kes soovivad integreeruda kohalikku ellu. Saksamaal on odava tööjõu viletsa integreerumise halb kogemus 20. saj teisest poolest olemas.
Müncheni vaimseks ja majandust ergutavaks mootoriks on kohalikud ülikoolid (kõrgkoolid), mida kokku 14. Suurim on kunagise Baieri kuninga nimeline Ludwig-Maximilians-Universität 46 432 üliõpilasega (2012). Kokku õpib Müncheni kõrgkoolides üle 104 000 üliõpilase.
Saksamaal on avatud taas diskussioon, kas saksa keel, mida pidi emakeelena maailmas rääkima ligi 100 miljonit inimest, on tõesti 21. sajandil kaotamas teaduskeele positsiooni. Ajaleht „Welt am Sonntag” (27.01.2013) avaldas pikema artikliteseeria „Deutsch stirbt aus!!!!” (Saksa keel sureb välja!), kus tõdeti, et praegune olukord, kus saksa keel teaduskeelena asendub sageli praktikas „suhteliselt viletsal tasemel inglise keelega”, ei saa teadust kui sellist edasi viia või mitte vähemalt sellisel tasemel, nagu uute liikumiste ideoloogid seda sõnades propageerivad. Seetõttu, kui Eestis on vaja lahendada küsimus, mis seotud vähem kui 1,3 miljoni inimese saatusega tulevikus, kes võiksid eesti keelt kui riigi ja selle rahva kultuuri kanda, siis tasub vahel kiigata Baierimaa pealinna, kus enam-vähem sama palju elanikke kui meil täna kogu riigis rahvast.
Kriitilise meelega kaasaegsed ütlevad, et München on vaid üks rahvusvaheline metropol, mis vähe seotud Baieri vanade tavadega ja et siin pole paraja õllekõhuga nahkpükstes kohalikku kohata nii lihtne, sest noor põlvkond joob vähem õlut ja enam jooke, mida näeb USA filmidest. Aga Münchenil on üks hea perspektiiv, sest kindlasti tänu sisserändajatele (ka Saksamaa teistest piirkondadest), on see üks kõrgema sündivusega piirkond Saksamaal. Seda hakkab veelgi toetama uus seadus, mis loeb lasteaiakoha igale lapsele (alates 3. eluaastast) põhiõiguseks. Kuid 2013.a alguses seisavad Baierimaa elanikud hääletusurnide juures, et otsustada rahvaküsitlusel, kas ülikoolides õppimine jääb siin maksuvabaks või tohivad Baierimaa ülikoolid oma üliõpilastelt õppemaksu küsida. Järjekorrad hääletuskohtades näitavad, et baierlased võtavad asja tõsiselt ja tahavad oma sõna sekka öelda. Millise tulemusega hääletus lõpeb, ei saa veel öelda, aga kõrvalt vaadates paistab, et Baierimaa tahab olla noortele ülikoolides õppijatele endiselt atraktiivne. Kui see nii jätkub, siis tasuks ehk Maarjamaalgi võtta üle münchenlaste lendlause: ela ja lase teistel elada ning ela kindlasti rõõmu tundes.
prof. Peeter Järvelaid
Fotogalerii – fotod: Peeter Järvelaid
