Sel päeval murtakse talve selgroog. On's kevad meilgi saabumas? Küünlapäeval valmistati mesilasvahast küünlaid, keedeti tanguputru sealihaga. Pool aastasest inimeste ja loomade toidutagavarast pidi selleks päevaks veel alles olema. Selle päeva järgi ennustati suvist ilma: sajune küünlapäev – vihmane suvi. Kirikusse viidi altarile küünlaid.
Teine paneel jutustas murueide tütreist, kelle hulka kuulusid ka luupainajad ja rõngutaja moor, nurganaiste ja vastsündinud laste jumalus. Tema tuli appi sünnitamisel. Kolmas oli pühendatud „Kalevipojas” esinevaile Lindale ja Salmele, kes saadud tedremunast ja kanamunast. Järgnes paneel Koidust ja Hämarikust, kes kohtuvad vaid jaaniööl, annavad siis teineteisele kätt ja suudlevad, et terve pikk aasta taas lahus veeta. Kuidas käiks see kokku tänapäeva kirgedega?!? Virmaliste plakatilt õppisime, et need on loodud nõidade poolt, kes lendlevad taevas ja vehklevad seal piirgude valgel.
Tutvusime ka sise- või koduhiiega, milles kasepuu oksad. Seal käiakse ohverdamas, mõtisklemas, jumalusi austamas ja palvetamas. Palve täitumisel seotakse okstele värvilised paelad, mis mõnikord on aluskuue küljest rebitud ribakesed. Kaunistuseks ja tänuks leidub puul veel ilusaid kootud kindaid, värvirikkaid vöösid ja korvikesi annetustega.
Hiie kõrval ilutses Peeter Sepa maal, millel kujutatud hõbeda kraapimine tänutäheks loodusele mõne hea sündmuse puhul. Eesti hiies ei tohi murda ühtki oksa.
Kõigil paneelidel leidus kauneid illustratsioone, mis kogutud internetist, nagu tähendas kujundaja Leena Tiismann.
Väga rikkalikus kavalises osas laususid tervituse ja avasõna ENÜS'i vil! vil! Leena Tiismann (juhataja) ja Talvi Maimets, toonitades et müütide kaudu õpetati järeltulevaid generatsioone, ühtlasi selgitades, kui hea on olla nõid – kui vaid selleks õppinud oled!
Järgnes korp! Amicitia ettekanne „Nõiamicade konverents” rohkete esinejatega. Kuulsime, et Eestimaal leidus nii nais- kui ka meesnõidu. Nimesid oli neil tervelt 47!, näit. tuusija, sorts, teadlane, vilpus, jne. Konverentsil esitatud küsimuste põhjal saime teada, et prof. Olev Träss pidas kord Metsaülikoolis loengu nõidade hariduse teemal. Nii on tema siis kõige muu kõrval ka nõiateadlane. Kotkajärvel on püütud vett leida nõiavitsadega. Tagajärgedest meie ei kuulnud. Vastati veel küsimusele, kuidas ikka lapsi kasvatada nõidadeks. Nägime seal nõia-Imbit ja nõia-Eilat… Ennustati ka järgmise küünlapäeva korraldaja. Pidavat olema korp! Vironia…
Korp! Fidentia poolt esitasid melodeklamatsioonis haldjateteemalist luulet vil! vil! Tamara Lehela ja Asta Ballstadt. Haldjaid leidub eesti luules ohtralt, näit. Lydia Koidula „Udumäe kuningas”. Ka Anna Haava, Kristiina Ehin ja mitmed teised on olnud oma luules haldjatelembesed. Tutvustades rahvaluulet ja rahvamuusikat nimetasid esinejad, et ka Toronto eesti helilooja Omar Daniel on oma heliloomingus kasutanud motiive Eesti rahvalauludest.
Korp! Filiae Patriae väga mõjuvaks ettekandeks oli rahvajutt „Mehetapja Maie”, üks verine lugu meie mütoloogias. Maie valis liiga kaua ja sai lõpuks oma kaasaks „vale” mehe ning nottis selle maha! Käidi siis hiies palumas, et „armas kaske, aita!”. Korp! Indla vil! Marianne Melrose selgitas hästi osavalt, muidugi müüdi põhjal, kuidas taevavõlvile tekkisid „kuldsed augud” päike, kuu ja tähed. Lugege huvitavat lugu „Madal taevas”, siis õpite midagi! Taevas olnud tõesti kunagi väga madalal. Nõnda saidki mõned mütoloogilised olendid seda puudutada ja sinna auke teha.
Viimane ettekanne oli ENÜS'i vil! Liis Truuverti esituses ja pajatas näkineidudest. Need on enamikus pahatahtlikud olevused. Ta ettekanne kandis meid tagasi tänapäeva, kõneldes ajast, mil tema ema ja vanaema hoiatasid lapsi suvilas olles järvele liiga lähedale minemast: näkk tuleb ja tõmbab vette! Veteema on aga hea haldjas, hoidis ju Kalevipoega. Meie Emajõgi ongi temalt oma nime pärinud.
Nõnda lõppeski ülimalt elav ja huvitav kava.
Vil! Ellen Leivat kõneles väga veenvalt tulevase AKEN basaari (27. aprill) toetamisest ja vil! Maaja Matsoo Akadeemilise Kodu eelseisvast teatrireisist. Võtkem kontakti nendega.
Jõudiski lõpule see soe ja meeleolukas küünlapäev, kus kohvitassi ja suupistete juures oli vestlus nii elav, et ei tahtnud kuidagi lõppeda. Kuid otsa see sai. Lõppsõnas tänas vil! Helge Kurm kõiki ja nentis, et Tartu College'i saalis oli nii mõnus, et unustasid kõik väljas juhtuva. „Kas talve selgroog sai murtud?” küsis ta. Ei vist! Ja naljaga pooleks nimetas ta korp! Vironiat – ikka järgmise küünlapäeva korraldajana!
Oli tõesti nii hea ja mõnus pealelõuna, et mütoloogia värskendavasse valdkonda sukeldudes ununesid päevamured. Esivanemate vaimud köitsid meid ühiseks pereks.
Aino Müllerbeck
Fotogalerii – fotod: Vaike Külvet
