Oleme harjunud kõike ajaloolaste (ja pahatihti ka mitteajaloolaste) poolt kirjapandut võtma puhta kullana, nende esitatud andmete autentsuses meil kahtlust ei teki. Tegelikkuses on nii, et mida kaugemas minevikus üks sündmus on aset leidnud, seda hõlpsam on seda ideologiseerida ja mütologiseerida. Poliitika ja rahvustunde õhutamise huvides tehakse seda üsna sageli. Mainitud Jäälahing on üks sellistest sündmustest, millel baseerub suurvenelaste ajalooteadvus ja rahvustunne.
Autor juhib tähelepanu asjaolule, mis tavainimesele harilikult silma ei hakka: paljud ajaloo teemalised kirjutised ei tugine niivõrd algallikaile, kui nende hilisematele redaktsioonidele ehk ümberkirjutustele. Tema hinnangu kohaselt on võimalik Jäälahingut uurida ainult kolme allika põhjal: Liivimaa vanem riimkroonika, Novgorodi esimese leetopissi (muinasvene kroonika) vanem redaktsioon ja Aleksander Nevski pühakuelulugu. Kõik muu sisaldab ohtralt propagandistide fantaasiat, mis kipub hägustama tänapäevaste ajaloolaste pilku.
Ajalooline Jäälahing leidis aset 5. aprillil 1242 Peipsi ja Pihkva järvi ühendaval kitsusel, mida tuntakse Lämmijärve nime all. Venelaste andmete kohaselt ründas Liivi ordu rahumeelset Novgorodi, kuid sai vürst Aleksander Nevski juhitud vägedelt haledasti lüüa. Taganemisel sattus osa ristirüütleid nõrgemale jääle ning uppusid endi ja hobuste raudrüüde raskuse tõttu.
Arvud rüütlite kaotustest langenute ja vangistatute näol on vene ajaloolaste poolt tugevasti üle paisutatud ega ühtu tegelikkusega. Ükski allikas ei maini venelaste kaotusi. Ka ei mainita lahingu põhjusi – et seesama „rahumeelne” ja hiljem pühakuks kuulutatud vürst korraldas rüüsteretke Tšuudimaale (loe: Tartumaale ). Tähelepanu väärib ka asjaolu, et teated ründajate uppumisest ilmusid välja alles 1430.-1440. aastatel, st kakssada aastat pärast lahingut. Üheski algallikas sellest juttu ei ole.
Kui palju on muinasaeg, õigemine selle pealiskaudne ja taotluslik uurimine tootnud muinasjutte? Autori tähelepanekud annavad ohtralt ruumi mõtlemisele.
Eerik Purje
