Avaõhtul Tartu College'i saalis näidatud „Okupeeri oma müür” tekitas vastakaid tundeid. Jäi mulje, et Eestis käärib pidevalt miski, köeb rahulolematus riigi valitsejate vastu. Müür, mida ässitatakse „okupeerima”, on kerkinud valitsuse ja rahva vahele ning katsed seda lammutada kipuvad ebaõnnestuma. Probleemi definitsioon jääb ähmaseks vaatamata konkreetsetele näidetele ja paralleelide otsimisele välismaailmast. Kergitab paratamatult küsimuse: kes on selle müüri püstitanud? Demokraatlikus riigis vaevalt saab valitsus ainusüüdlane olla. Samale tõdemusele näivad jõudvat filmitegijad, kes lõpus avastavad, et osa olulisi kive paikneb paikneb nende endi peas.
Galaõhtul linastatud „Üheshingamine” puudutas publiku hingekeeli mõistetavalt erilise hellusega. Laulupidude traditsioon on midagi, milles eestlased on ületamatud. See ühendab meid endid ja nakatab teisi. Kuigi seekordne laulupeofilm jäi ehk mõningal määral maha „Laulva revolutsiooni” ürgjõulisest kaasakiskuvusest, korvas selle ameerika noorte üllatuslik elamus olla osa sellisest massivaimustusest, millist nad vaevalt varem on kogenud.
„Viru. Vabaduse saatkond” andis hea ülevaate ühelt poolt kuulsa ja teiselt poolt kurikuulsa Viru Hotelli saamisloost ja edaspidisest saatusest. Selle hotelliga aktiivselt seotud inimeste jutustused paljastasid kunagisi telgitaguseid ilmekamalt kui osanuks oodata. Peab nõustuma moderaator Marek Tammega: see hoone oli omal ajal samaaegselt kõige lääneliku ja totalitaarse režiimi sümbol, olenevalt sellest, kummalt poolt vaadata.
Pidustuste lõpplinastuses „Laulutaadi hümnid” kajastus ühe erakordse isiksuse – Gustav Ernesaksa – saatuslugu, tema mitmepalgelisus avalikkuse ja valitseva võimu silmis. Kahe Eesti hümni (ametliku ja ebaametliku) loojana andis tema tegevus igaühele võimaluse näha teda just sellena, kellena näha tahtis. Talle lähedal seisnud isikute meenutused ja tema helitööde mõju rahva iseteadvusele on vajutanud kaalukeele kindlalt positiivsuse suunas. Tema perekonnaelu viimaste aastate traagika mõjus rusuvalt, selle valgussõõri tirimine mõnevõrra häirivalt. Sedalaadi isiklike ja intiimsete detailide tuulutamisega võinuks oodata, kuni aeg on kõigele piisavalt sammalt peale kasvatanud.
Lühifilmide puhul on rõõmustav märkida, et leidub üha rohkem ja rohkem tegijaid, kes eestiaineliste teemadega tegelemisest rõõmu tunnevad.
Marek Tamm moderaatorina esines enesekindlalt ning asjatundlikult, temast jäi igati meeldiv mulje. Uus juhtkond tegi tuleproovi võidukalt läbi, kiitus ka neile! Mis kõige olulisem – publikust polnud puudust ega ole seda ka tulevikus ette näha. Nii palju nägusid, eriti nooremaid, keda muudel üritustel harva näeb! Suund näib olevat õige ning sild kodu- ja väliseesti kogukondade vahel aina tugevneb. Jõudu edaspidiseks!
Eerik Purje
