Juunikuu töötuse määr (unemployment rate) oli 8.2 protsenti. Majandus kasvab jõudsalt Põhja Dakotas, kus töötuse määr (TM) oli ainult 3.0 protsenti. Olukord on vilets Kalifornias (TM 10.8%) , Rhode Islandis (TM 11.0%), Nevadas (TM 11.6), Lõuna Karoliinas (TM 9.6%).
Ameerikas on vabariiklased mures sotsiaalsfääri kulude pärast, et need võivad riigi pankrotistada. Sotsiaalse kaitse kogukulutused moodustavad Ühendriikide sisekoguproduktist (GDP= gross domestic product) 23 %. Ultraparempoolsetel on mõõt täis olnud üle seitsekümne aasta.
Riik, millele vabariiklased pidevalt rasket tulevikku ennustavad – Rootsi — panustab sotsiaalkaitsele peagu 31 % sisekoguproduktist (SKP). Samas suurusjärgus on Holland (32%), Austria (31%), Soome (30%), Saksamaa (29%), Belgia (28%), Taani (28%). Enamuses on nende maade majandus teistega võrreldes vaat et rahuldav. Rootsis on töötuse määr 7.8%, Austrias 4.3%, Hollandis 6.2%, Soomes 8.5%, Taanis 4.2%, Belgias 7.2%, Saksamaa 7.4%.
Raskes seisukorras olev Kreeka on viimaste andmete järgi kulutanud sotsiaalkaitsele 28% oma SKPst. Töötuse määr on 22.6%. Eestis kulub nüüd sotsiaalkaitsele 19 % SKP'st, (TM 11.5%). Enne Kreeka tragöödiat, aastal 2007, läks sotsiaalkaitsele 24 protsenti Kreeka majandusest. Eestis oli võrreldav arv 12 protsenti. Majanduse allakäiguga suurenesid sotsiaalkaitse kulud. Suuremad sotsiaalkaitse kulud on pigem majanduskriisi tagajärg. Neid suhteid vaadates tundub, et ainult sotsiaalsfääri kulude süüdistamine majanduse allakäigus on pehmelt öelda ühekülgne. Tegu oli mulliga, mida soosis odav krediit.
Euro alas on tegu riikide liiduga, mitte riikidega, mis alluvad ühisele valitsusele. Ameerika Ühendriigid on 50 riiki, mis alluvad keskvalitsusele. On osariike, mis ise hästi hakkama ei saa. Nende toimetulekut aidati läbi keskvalitsuse, suunates ressursse paremal järjel olevatest osariikidest. Vähemalt nii toimus enne, kui vabariiklased parlamendis toetuprogramme edukalt piirasid. Nüüd on USAs oma “Kreekad”.
1960ndatel esinesin vahetevahel Ameeerika Hääle saadetes. Töötasin tollal riiklikus statistikabüroos. Muude andmete hulgas oli meie asutuses küllaltki palju andmeid Nõukogu Liidu kohta. Eesti osakond soovis, et võrdleksin saates N. Liidu ja USA tarbijate võimalusi. Seda oli huvitav teha, võrreldes tarbeesemete hindu töötundides. Võrdlus näitas vastuvaidlematult, et töörahva paradiis on Ameerika.
Tänapäeval tekib tuttav tunne, kui USAs vaieldakse Euroopa heaoluriikide majandus-ning sotsiaalpoliitika üle. Liberaalid kiidavad sealset tervishoiusüsteemi, viitavad sellele, et sotsiaalkaitse piisab töötuse leevendamiseks, et sissetulekud võimaldavad toimetulekut, puhkused on pikad ja seadusega paika pandud. Seal on mõnda, mille üle mõtelda. Näiteks rakendas Rhode Islandi osariik Saksamaa tööhõivepoliitikat: vältimaks vallandamisi võimaldas riik raskustes olevatel ettevõtetel minna neljapäevasele töönädalale, kusjuures riik aitas maksta normaalse nädalapalga.
Ameerika konservatiivide hoiak on vankumatu: Euroopa “sotsialistlike” riikide tulevik on üpris tume suurte sotsiaalsfääri kulude tõttu. Tegemist on poliitikaga, mis Ameerikale ei sobi.
Ago Ambre
