Silva ja Indrek Lõo ning nende kolm last – Margaret (15), Birgitte (10) ja Hendrik (7) räägivad kõik ilusat eesti keelt, ka lapsed omavahel; ning on veendunud, et ühel päeval elavad nad taas kodumaal oma Tartu kodus. Aga mitte veel. Dr. Silva Lõol on käsil teine tööaasta Toronto kuulsas lastehaiglas SickKids (The Hospital for Sick Children), kus ta sooritab laste insuldi kliinilist ja teaduslikku täienduskoolitust (Pediatric Stroke Clinical Research Fellowship). Indreku töökohaks on Tartu College. Vahepeal pausile pandud karjäär ootab jätkumist ka Soomes. Kohe kõigest lähemalt.
Rahvusvahelised õpingud arsti diplomini
Õpingute lõppedes tuli langetada otsus minna taas välismaale, kuna siis polnud Eestis veel lasteneuroloogia atesteeritud residentuuri programmi.
Silva on sündinud Tartus, kus lõpetas Miina Härma Gümnaasumi ja õppis esialgu Tartu Ülikoolis füsioteraapiat, ent sai peatselt stipendiumi Uppsala Ülikooli arstiteaduskonda. Füsioteraapia ja arengupsühholoogia bakalaureuseõppe lõpetamise järgselt omandas ta teadusmagistri kraadi Stockholmis Karolinska Instituudis, mille järel siirdus tagasi Eestisse. Juba enne magistrikraadi saavutamist kutsuti ta tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikusse ning samal ajal Tartu Ülikooli laste füsioteraapia lektoriks. Samaaegselt töötamisega jätkas ta õpinguid TÜ arstiteaduskonnas arstiteaduse erialal ning teadis, et just lasteneuroloogia on see ala, millele ta spetsialiseeruda tahab. Õpingute lõppedes tuli langetada otsus minna taas välismaale, kuna siis polnud Eestis veel lasteneuroloogia atesteeritud residentuuri programmi. Ta õppis soome keele kiiresti selgeks ning 2010.a. kolis pere (mis sel ajal koosnes Silvast, Indrekust ja väikesest Margaretist) Helsingisse, kus Silva sai koha Helsingi Ülikooli lastehaiglas lasteneuroloogia residentuuris.
Tartus oli ta astunud ka doktorantuuri, alustades doktoritööd vastsündinute insultide alal, kus tema juhendajaks oli prof. Tiina Talvik, lasteneuroloogia rajaja Eestis. Soomes jätkas Silva tööd uue juhendaja käe all. Kuna vahepeal oli loodud pere, pikenes residentuuri aeg kuuelt üheksale aastale, ning dr. Silva Lõo sai lasteneuroloogi eriarsti diplomi 2020.a.
Pereelu Eesti ja Soome vahel
2007.a. kohtus Silva Indrekuga, kellel on samuti huvitav ja mitmekülgne karjäär. Ta on pärit Viljandist, lõpetas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ning kandideeris juba tudengiajal üliõpilaste reservohvitseride kursusele, saavutades lipniku auastme. Aeg oli huvitav – toimus kaitseväe ülesehitamine ja seal oli vaja professionaalseid inimesi. Indrekule hakkas see ala väga meeldima ning ta astus TÜ järgselt Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (praegune Kaitseväe Akadeemia) Kõrgemasse Sõjakooli, mille lõpetas 2004.a. logistika ohvitserina ja suunati oma kahe kõrgharidusega kiirendatud korras staabiohvitseriks. Ta pidi minema 2007.a. lõpus missioonile Afganistani, kuid kuna oli samal aastal tutvunud Silvaga, tundus, et kaugsuhtest ei tuleks midagi välja. Nii otsustas ta loobuda välismissioonile minemisest ja avaldas soovi siirduda teenistusse Tartusse. Kaitseväe juhtkond pakkus võimaluse asuda Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustesse logistika lektoriks, astudes samal ajal TÜ doktorantuuri, millega tegeles töö kõrvalt.
Seal sündisid pere nooremad lapsed. Kõik lapsed alustasid kooliteed Soomes, mis on jätkunud viimasel kahel õppeaastal Torontos.
Nagu öeldud, viisid Silva professionaalsed väljakutsed teda Soome, kuhu siirdus terve pere. Esimene laps sündis Eestis, kui Silva oli 6. kursusel, ning oli Soome kolides aastane. Seal sündisid pere nooremad lapsed. Kõik lapsed alustasid kooliteed Soomes, mis on jätkunud viimasel kahel õppeaastal Torontos.
Kui Silva jaoks oli uus karjäär Soomes igati edasiviiv ja ootuspärane, siis Indreku jaoks kohati nagu pea ees vette hüppamine, kuna teise riigi kodanikuna polnud kaitseväelasena jätkamine võimalik. 2008.a. oli tabanud maailma finantskriis ja kui esialgu plaanis Indrek koos oma doktoritöö juhendajaga Soomes doktorandina jätkata, siis 2010. aastal selgus, et Tampere Ülikooli uurimisrühm ei saanud eelarve vähendamise tõttu enam kedagi juurde palgata. Indrek oli mõnda aega lapsega kodus ning nägi, et ilma soome keele oskuseta ja ainult kaitseväelase töökogemusega oli väga kõrge töötuse tingimustes pea võimatu mingit töökohta Soomes saada. Nii sündiski plaan kandideerida tööle Eestisse. Peatselt sai ta töökoha Eesti Panka organisatsiooni analüütikuna, hakates käima iga nädal kodumaa vahet – vastupidiselt paljudele teistele tol ajal Soomes töötanud eestlastele sõitis tema pooltühja laevaga Tallinnasse ja nädala lõpuks pere juurde Soome tagasi. Mõne aja pärast selgus, et pereinimesena ka see variant väga hästi ei töötanud ja ta otsustas pideva töö leida ikka Soomes. Alguses tuli olla ka töötu, mis paraku oli majanduslikult kasulikum võrreldes Eestis tööl käimisega. Hea praktilise kogemuse andsid mitmed läbitud koolitused, kuni ta sai tööle Aalto Ülikooli personalivaldkonna analüütikuks, millist tööd tegi viis aastat. Seejärel vahetas suunda, siirdudes samas ülikoolis finantsosakonda suurinfrastruktuuri kontrolleriks, kus juhtis järgmised viis aastat kunstikooli filmistuudiote ja töökodade eelarvete koostamist jm. Kuni tuli otsus perega paariks aastaks Torontosse kolida. Aalto Ülikool hoidis Indrekule töökohta küll ühe aasta, kuid otsus jääda Torontosse ka teiseks aastaks tähendas tööandja reeglite tõttu sellest lõplikku loobumist. Samas hindab ta Torontos töökogemust Tartu College’i ja VEMU finantsjuhina väga kõrgelt, kuna siin on võimalik tegeleda kõikide finantsvaldkonna aspektidega.
Uued väljakutsed maailmakuulsas lastehaiglas
Silvale kui värskelt diplomeeritud lasteneuroloogia eriarstile avanes mõni aasta tagasi võimalus kandideerida Toronto SickKids haiglasse kliinilisse uurimisrühma (pediatric stroke clinical research fellowship), mis oli suureks sammuks tema edasises karjääris. Tänu dr. Tiina Talvikule oli ta tutvunud Eestis külas käinud Kanada laste insuldi ravile ning uurimisele spetsialiseerunud teadlaste rühmaga, kes soovitasid Silval seda unikaalset võimalust kaaluda. Tegemist on Kanada ja ka maailma esimese, väga kõrgetasemelise vastava programmiga, mille raames on välja koolitatud spetsialiste nii Põhja-Ameerika tippkeskustele kui ka ülejäänud maailmale. Samad teadlased algatasid aastal 2003 ülemaailmse laste insuldi uuringu (International Pediatric Stroke Study), mis tänaseks ühendab üle saja laste insuldile spetsialiseerunud arsti ja teadlase enam kui kolmekümnest riigist maailmas ühise eesmärgi nimel – paremini mõista, ära hoida ja ravida insulti lastel. SickKidsis on parimal tasemel kaasaegsed uurimismeetodid ning spetsialistid laste insuldi diagnoosimiseks ja varajaseks raviks. Kord aastas pakutakse rahastatud võimalust ühele arstile tervest maailmast tulla kaheks aastaks osalema selles programmis, milleks peab olema läbitud lasteneuroloogia residentuur. Silva sai teada, et osutus valituks COVID pandeemia ajal 2021. a. lõpus, ning see oli kogu perekonnale väga suur sündmus. 2022.a. suvel kolis perekond Torontosse ning algas uus etapp karjääris ja igapäevaelus.
Töö on äärmiselt huvitav ja palju kogemusi andev, kuna lisaks oma ülisuure maakonna keskushaigla patsientide ravimisele antakse iganädalaselt konsultatsioone teistele Kanada ja maailma lastehaiglatele.
Kuigi dr. Silva Lõo on lasteneuroloogia eriarst, kes võib töötada oma erialal Euroopa Liidus, ei saa ta seda siiski teha piiramatult Kanadas. Ilma Kanadas omandatud eriarsti litsentsita on võimalik töötada kutsutud töökohtadel nn. fellow-na, kes ravib patsiente eriarstina, kuid kohaliku eriarsti vastutusel. Piiratud litsentsi tõttu pole töötasu kahjuks sama, mis Kanada koolitusega arstidel. Silva on siiski väga tänulik, et talle langes osaks võimalus töötada, olgugi õpilase rollis, selles maailmakuulsas haiglas oma eriala tippspetsialistide meeskonnas. Töö on äärmiselt huvitav ja palju kogemusi andev, kuna lisaks oma ülisuure maakonna keskushaigla patsientide ravimisele antakse iganädalaselt konsultatsioone teistele Kanada ja maailma lastehaiglatele. Kliinilisele tööle lisaks tegeletakse igapäevaselt kliinilise teadustöö ning õppetööga. Silva kinnitab, et juba esimese aastaga on ta õppinud ja näinud rohkem kui mitmete aastate jooksul Soomes. Konsultatsioone saabub nii otse kui ka virtuaalselt – tänapäevane tehnoloogia võimaldab saata aju piltdiagnostika ja neurofüsioloogiliste uuringute materjali analüüsimiseks kõikjalt maailmast.
Kindlasti pole suur osa inimesi kuulnudki vastsündinute insuldist, see arvatakse olevat ikka vanemate inimeste haigus. Dr. Lõo kinnitusel esineb seda aga rohkem kui arvata osatakse. Kui varem klassifitseeriti paljud varases lapseeas algavad neuroloogilised haigusseisundid tserebraalparalüüsiks, ning arvati põhjuseks olevat sünnitrauma või hapnikupuudus, siis tänapäeval osatakse hästi eristada vastsündinute insulti kui ajukahjustust teatud ajuarteri verevarustuse piirkonnas. Insult põhjustab tagajärgi arengu erinevates valdkondades – vaimne ja füüsiline areng, keel, kõne jm.
Suvel saab Silval SickKidsis kaks aastat täis ning pere siirdub tagasi Soome, kus Silvat oodatakse tagasi tööle Helsingi Ülikooli lastehaiglasse. Silva loodab valmis saada Torontos töötamise ajal täiendust saanud doktoritöö ning arendada Põhja-Euroopas koostööd laste insuldi uurimise ning ravimise valdkonnas. Torontos sai Silva uurimistöö tunnustust kahe teadustöö auhinna võrra – Garry Hurvitz Centre for Brain and Mental Health Integrative Clinical Fellowship Award in Neurology, ja Research Training Centre Clinical Scientist Training Programme Award for Clinical Research). Silva loodab jätkata SickKids uurimisrühmaga teadustöö alast koostööd.
Kolimine Kanadasse suure pere ja 16 kohvriga
Huvitav on rääkida ka nende perekonna elu praktilisest poolest ja uuest elukorraldusest – kindlasti pole kerge kolida kolme lapsega üle ookeani ning seada sisse oma igapäevaelu, korraldada logistikat jm. ilma toetava pereta. Esmalt koliti 2022.a. suve algul Soomest kaubikuga Eestisse, kus neil on Tartus ridamaja, sest Soome üürikodu tuli vahepealseks ajaks ära anda. Soome ja Eesti vahel tuli ette võtta mitu kolimisreisi. Samal ajal oli vaja leida elamine Torontos. Järgnes kolimine Eestist Kanadasse 16 kohvriga – kaasa tuli võtta viie inimese suve- ja talveriided, padjad-tekid jm. Esimene maja, mille nad üürisid, oli möbleerimata, selleks tuli osta mitmeid asju, mis jällegi nüüd teises, möbleeritud majas, üle jäävad. Õnneks saadi palju asju ka tasuta. Akadeemiliste organisatsioonide kaudu said nad kontakti siinsete eestlastega ja leidsid sõpru. (Silva kuulub Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja Indrek Eesti Üliõpilaste Seltsi.)
Juba varsti peale Kanadasse saabumist läksid lapsed Jõekääru suvelaagrisse. Indrek leidis erialase töö Tartu College’is ja sisseelamine on kõigil kulgenud võrdlemisi sujuvalt.
Lastele tuli leida koolid ja toetada neid kohanemisel ja keeleõppel. Margaret on praegu keskkoolis, 10. klassis, Birgitte on 5. ja Hendrik 2. klassis. Keeleõpe on kulgenud tõrgeteta ja lapsed on leidnud ka sõpru.
Praegune üürimaja saadi õnneks turuhinnast mõnevõrra soodsamalt, kuna see kuulub ühele teisele arstile. Ent kogemused, mis Silva oma erialal saab, kaaluvad majanduslikud väljakutsed kindlasti üles.
Siiski, Kanadasse kolimine tõi perele ka kaotusi sissetulekute/väljaminekute balansi osas. Torontos on teatavasti majade üürid ülikõrged. Maja valikul tuli arvestada ka piirkonda, kust oleks hõlbus ühistranspordiga või jala tööle, kooli ja mujale pääseda, nii sai koduks Põhja-Toronto, kust Silval ei kulu haiglasse sõiduks enam kui pool tundi. Praegune üürimaja saadi õnneks turuhinnast mõnevõrra soodsamalt, kuna see kuulub ühele teisele arstile. Ent kogemused, mis Silva oma erialal saab, kaaluvad majanduslikud väljakutsed kindlasti üles.
Eesti ja eesti keel on alati au sees
Huvitav on see, et peale pikki Soomes elatud aastaid on kõigi nende eesti keel puhas ja veatu, ei mingeid soomekeelseid sõnu ega väljendeid, mida oleme näinud vahel lühiajaliselt Soomes elanud eestlaste keelepruugis. Ka Soomes elades on nad Eestit külastanud nii sageli kui võimalik, lapsed on veetnud seal ka oma suved. Ka tänavuse suve olid nad Eestis, algul ema, siis vanavanematega ja lõpuks isaga, sest kumbki ei saanud tervet laste koolivaheaega ise puhkusel olla. Eestis ootab neid vanaema juures ka pere koer, keda ei oleks kuidagi saanud Kanadasse kaasa tuua. Laste kõige tugevamaks keeleks on ikka jätkuvalt eesti keel, kuigi nad pole Eestis koolis käinud (Margaret käis küll algklassides paralleelselt igapäevakooliga Soomes eesti keele tundides). Mõningad asjad on siinses kooli- ja igapäevaelus teisiti kui ollakse harjunud, ent suuri kohanemisraskusi nad kogenud pole, kuigi eks koduigatsus ole ikka, ja mitte ainult lastel. Igatsus on nii Eesti kui Soome järele, kuigi Kanadas neile väga meeldib.
Silva mõtiskleb teemal „mugavuspagulane“, mida on sageli välja pakutud, iseloomustamaks Eestist mujale siirduvaid spetsialiste. Kas ikka on alati tegemist mugavuse ajel lahkumisega, parema elu otsimisega võõrsil? Nende pere on konkreetselt läinud professionaalsetel põhjustel, ja neid inimesi on palju. Silva mõtleb oma Eesti kursusekaaslaste peale, kellest väga paljud töötavad arstidena mujal kui Eestis, kuigi kodumaalt lahkumine ja praktilise elu sisseseadmine võõrsil pole alati kerge. Kindlasti on põhjus ka majanduslik, aga sageli innustab noort arsti välismaale siirduma just erialaline areng, sest väikeses Eestis ei pruugi oma valitud kitsal erialal saada piisavalt kogemust, nagu on konkreetselt Silva puhul. Aga Eesti on alati südames.
