Kiiril on näitlejaharidus ja ta valdab nelja keelt: inglise, eesti, itaalia ja prantsuse, mis on andnud võimalusi kogeda sügavuti erinevaid kultuure.
Kiiri on sündinud Kanadas. Ta on ema poolt eestlane ja olnud terve elu aktiivne eesti ühiskonnas, kuigi elanud vahepeal mujal. Koolihariduse sai ta prantsuse keeles; tal on Toronto Ülikoolist kraad teatri ja näitekunsti ning inglise kirjanduse alal. Elutee viis teda ligi kahekümneks aastaks elama Itaaliasse, väikesesse mereäärsesse külasse, kust ta kolis tagasi Torontosse mõned aastad tagasi, koos itaallasest abikaasa ja kolme lapsega. Ta naudib professionaalses kodustuudios oma tööd, millesse saab põimida nii oma rikkalikku haridust kui mitmekülgset elukogemust.
Ta on saanud rohkesti positiivset tagasisidet autoritelt ja kirjastustelt. Kiiri Sandy on Professional Audiobook Narrators Association’i ja Audio Publishers Association’i liige. Üks Kiiri sisseloetud raamatutest on Ameerikas elava Eesti juurtega autori Kaia Gallagheri ,,Candles for the Defiant“ (vt Eesti Elu # 14, 05.04.2024). Raamat põhineb tema perekonnalool ning kirjeldab katsumusi ja kogemusi, mida inimesed elasid üle Teise maailmasõja ajal.
Kiiri nõustus vastama Eesti Elu küsimustele, rääkides nii oma professionaalsest tööst kui isiklikust elust.
Kas teie kodus räägiti kahte keelt; ning kuidas oli elu nii mitme keele keskkonnas, kuna kool oli Sul prantsuskeelne?
Minu isa Neal Sandy on inglise ja iiri juurtega kanadalane, aga ma kasvasin üles, olles väga lähedane oma ema Kadri Tamme poolse perekonnaga, kus koos nõbudega kuulsime lastena pidevalt: ,,Eesti keeles, peage meeles!“ Samuti hoidsid minu eesti vanaema ja tema sõbrannad mind ja mu nõbu Viivet, kui vanemad töötasid. Me kõik käisime eesti lasteaias ja hiljem täienduskoolis, -keskkoolis ja -gümnaasiumis Toronto Eesti Majas, samuti Jõekääru Laste Suvekodus Udoras, nii et kasvasin üles, rääkides nii inglise kui eesti keelt.
Samal ajal olin koolis prantsuse immersiooniprogrammis alates senior kindergarten’ist, nii et rääkisin iga päev ka prantsuse keelt.
Pärast Leili sündimist proovisin sisse seada mingit keeleplaani, kus näiteks ühel nädalal räägime, loeme ja vaatame asju inglise ja järgmisel eesti keeles, kuid aastate jooksul ja eriti siis, kui Kaev sündis, hakkas see plaan kõrvale vajuma ja muutus vähem organiseerituks.
(Kiiri Sandy)
Palun räägi natuke oma perest. Tean, et käid oma lastega Toronto eesti koolis. Kui mitut keelt nad räägivad ning kas Itaaliast Kanadasse kolimine oli teie kõigi jaoks sujuv või keeruline elumuutus?
Minu ja abikaasa Alfredo Raffellini peres on kolm last: Leili (11-aastane), Kaev (8) ja Taivi (4). Nad kõik sündisid Itaalias ja olid vastavalt 8, 6 ja peaaegu 2 aastat vanad, kui kolisime Kanadasse. Ma soovisin, et nad räägiksid lisaks itaalia keelele vabalt ka nii inglise kui eesti keelt, kuid olin neile ainsaks allikaks nende mõlema keele puhul, mis tegi järjepidevuse keeruliseks. Pärast Leili sündimist proovisin sisse seada mingit keeleplaani, kus näiteks ühel nädalal räägime, loeme ja vaatame asju inglise ja järgmisel eesti keeles, kuid aastate jooksul ja eriti siis, kui Kaev sündis, hakkas see plaan kõrvale vajuma ja muutus vähem organiseerituks. Itaalia keeles tundsid nad end kõige mugavamalt ja ka vastasid mulle selles keeles, kui mina rääkisin nendega inglise või eesti keeles (ma väga harva räägin nendega itaalia keeles).
Kui kolisime Kanadasse, pidi meie fookus tõeliselt nihkuma inglise keelele, et nad saaksid koolis integreeruda nii hästi kui võimalik. Leili inglise keel oli juba üsna hea, aga Kaevu jaoks võttis mitu kuud, et järele jõuda ja tunda suhtlemisel mugavalt muus kui itaalia keeles (Taivi ei olnud selleks ajaks veel rääkima hakanud). Nüüd on neil tugev alus inglise keeles, ja ma proovin kodus saada meid kõiki rääkima eesti keeles. Nad on ka aktiivsed eesti ühiskonnas: eesti kool, hundud ja hellakesed, suviti Jõekääru. Ning minu abikaasaga räägivad nad ainult itaalia keeles.
Mis viis Sind elama Itaaliasse ja missugune oli seal Sinu töö?
Kui olin 20ndates eluaastates, plaanisin pärast 2004.a. laulupeo külastamist reisi Itaaliasse. Reis viis mind väikesesse mereäärsesse külasse Riomaggioresse, mis on üks Cinque Terre viiest linnast. Pidin seal olema kolm päeva ja edasi liikuma, kuid leidsin kiiresti sõpru teiste reisijate seast ja meie grupp sõbrunes mõnede kohalikega ning nii juhtus, et me kõik jäime sellesse väikesesse külasse kolmeks kuuks. Selleks ajaks, kui pidin sügisel minema koju tagasi, olin otsustanud uuel aastal sinna kolida. Mul ei olnud tõesti plaani, kui kauaks kavatsen sinna jääda, aga kindlasti ma ei kujutanud ette, et ei tule tagasi Kanadasse järgmise pea kahekümne aasta jooksul.
Algul ma töötasin, kus iganes mind tööle võeti – baaris, tubade rendi agentuuris, hotelli eeslauas. Lõpuks sain itaalia-inglise keele sertifitseeritud tõlgiks ning tegin ka copywriting’u alast kaugtööd mõnele Kanadas baseeruvale firmale. Viimased 10 aastat töötasin Operations Manager’ina ühele Kanada firmale, mis korraldas selles piirkonnas reise naistele. Pandeemia saabudes see äri peaaegu hävis ja mind pandi ajutisele puhkusele. Kui see juhtus, olid meil juba olemas Kanadasse kolimise plaanid, ning ka aastaid oli mul olnud ähmane arusaam, et võiksin tegeleda audioraamatute sisselugemisega.
Mul on kraad teatri ja inglise kirjanduse alal ja ma väga armastasin pealelugemise tööd, mida tegin vähesel määral ülikoolipäevil, teades, et tehes seda professionaalselt, oleks see ühe unistuse täitumine. Ma otsustasin kasutada lockdown’i aega, et selgitada välja, kuidas seda kõike juhtuma saada ning alustasin uue karjääriga.
Milline näeb välja üks Sinu tavaline tööpäev?
Minu tööpäevad sõltuvad sellest, millises punktis audioraamatu protsessis parajasti olen ja kas ma lindistan koos lavastajaga või ise.
Enne lindistamist valmistan ette raamatu, mis tähendab käsikirja lugemist ja märkmete tegemist. Kui see on tehtud, hakkan lindistama. Audioraamatu sisselugemine sisaldab endas palju muud kui leheküljelt ridade kaupa lugemist. Isegi ilukirjandust pead ette kandma teatud ulatusega, sest sinu ülesanne on tuua lehekülgedel olevad sõnad ellu.
See on ka rohkem koormav, kui võib ette kujutada – seda kutsutakse pealelugemise maratoniks, mis hoiab sinu energiataseme, karakterite hääled, tempo ja tooni järjepidevana mimeks tunniks. See on oskus, mis vajab tõsist praktikat ning nõuab visadust.
Enamgi, iga tund lõpetatud audiot võtab tegelikult vähemalt kaks tundi lindistamist (heal päeval) ja tavaliselt rohkem. Seega võtab kümnetunnine raamat minul sageli 20-30 tundi lindistada, sõltuvalt kui keeruline see on (kui palju erinevaid karaktereid, aktsente, keeli jne.).
Need raamatud saavad lindistatud palju kiiremini, sest ma pean ka mõtlema kellegi teise aja peale ja seepärast mul ei ole luksust millegi uuesti lindistamiseks 10 korda, et seda enda jaoks õigesti saada (kahjuks on see midagi, millele ohverdan palju oma aega, kui lindistan üksi).
(Kiiri Sandy)
Teatud väljaandjad, nagu Penguin Random House, panevad sind töötama koos lavastajaga, kes istub sinuga Zoomi kaudu lindistamise ajal seda jälgides. Need raamatud saavad lindistatud palju kiiremini, sest ma pean ka mõtlema kellegi teise aja peale ja seepärast mul ei ole luksust millegi uuesti lindistamiseks 10 korda, et seda enda jaoks õigesti saada (kahjuks on see midagi, millele ohverdan palju oma aega, kui lindistan üksi).
Kui töötan koos väljaandja või produktsioonifirmaga, kellel on oma audio-insener (kõikidel suurematel on), siis saadan neile oma „toored“ audiofailid, mida nemad toimetavad. Kui töötan otse iseseisva autoriga või mõnele väikesele produktsioonifirmale, eeldatakse minult ka toimetamistööd ja turuks valmis raamatu üleandmist.
Kuidas valmistud raamatu sisselugemiseks? Kas oled kontaktis autoriga, õppides teda tundma?
Üldiselt rääkides, kui töötad väljaandja või produktsioonifirmaga, sa ei ole autoriga kontaktis. Väljaandja ja lavastajad on vahelüliks ning autori ja sisselugeja otsest kontakti ei peeta sobivaks, kui just autor pole seda mingil põhjusel soovinud.
Töötades otseselt koos iseseisvate autoritega ei ole vahendajat, nii et saab teha rohkem edasi-tagasi suhtemist loominguliste valikute ja suuna kohta enne lindistamise alustamist.
Tavaliselt lindistab sisselugeja raamatust esimesed 15 minutit, mida kutsutakse ,,first fifteen“. Produtsent või autor kuulab seda ja annab tagasisidet sisselugeja valikute osas või lihtsalt rohelise tule ülejäänud raamatu lindistamiseks.
Kui kaua võtab tavaliselt aega ühe raamatu sisselugemine?
Nagu ülalpool mainisin, läheb mul 2-3 tundi lindistamise aega, et toota üks tund lõpetatud audiot. Kaldun olema üsna valiv ja sageli kulutan lindistamise järgus isegi rohkem aega.
Kui toimetan ja inseneerin oma audiot, siis lisandub veel 2-3 tundi iga lõpetatud tunni kohta. Nii võib 10-tunnine raamat võtta 60 tundi algusest lõpuni, ja see ei sisalda ettevalmistusaega.
Kuidas on muutunud raamatuturg alates ajast, kui hakkasid seda tööd tegema? Kas rohkem inimesi eelistavad tänapäeval trüki- või audioraamatuid?
Audioraamatute tööstus on saanud üle maailma multimiljardi dollari suuruseks äriks ja on kogenud jätkuvalt käibe kasvu viimase viie aasta jooksul.
Rohkem inimesi loeb ikka traditsioonilisi raamatuid võrreldes audioraamatutega – ma usun, et see suhe võib olla umbes kaks ühele – aga igal aastal avastab üha enam inimesi ka audioraamatuid. Kui mina hakkasin neid kuulama, oli see nagu ilmutus. Kolme väikese lapse kõrvalt ei olnud mul aastaid aega lugeda traditsioonilisi raamatuid. Ja äkki sain ,,lugeda“, kui pesin nõusid, pesu või juhtisin autot. Olin vaimustatud, kui sain jälle sukelduda raamatusse – kasutades küll teistsugust edasiandmise süsteemi.
Kas teed midagi erilist, et oma häält vormis hoida?
Sisselugemine võib muidugi võtta oma osa sinu häälest. Kui olen oma sisselugemiskabiinis, on mul alati kõrval termos teega, mida aeg-ajalt lonksan (minu lemmik on tee nimega Throat Coat). Alati teen ka vokaalset soojendust, mis on oluline vastupidavuse jaoks. Ja kui tunnen, et mu häälepaelad lähevad pingesse, teen kõrrega fonatsiooniharjutusi, mis aitab vähendada pinget ja väsimust.
Kindlasti oli Sinu jaoks huvitav kogemus, kui töötasid eelmisel aastal raamatuga, mis räägib ajaloo taustal ka paljude eestlaste perekonnaloo.
Mul oli suur rõõm ja au lugeda eelmisel aastal sisse Ameerika-eesti autori Kaia Gallagheri perekonnamemuaar ,,Candles for the Defiant“. Minu onu Avo Kittask kuulis Kaia sugulaselt, et ta otsib sisselugejat produktsioonikompanii Twin Flames Studios kaudu. Võtsin kontakti ja sain selle osa.
,,Candles for the Defiant“ on ilmselt kõige tähendusrikkam raamat, millega olen senini töötanud, kuna paljud väliseestlased, kelle perekonnad põgenesid Teise maailmasõja ajal, jagavad sarnast ajalugu, ja seetõttu on ühe inimese kogemused resoneeruvad meie kõigi jaoks. Kaia perekonna lugu on ka läbi põimunud Eesti selle perioodi ajalooga ja ma leidsin palju lünki omaenda teadmistes teatud ajalooliste detailide osas, mis nüüd said täidetud.
