Nende perekond on ka tuntud mitmetele generatsioonidele Kanada eestlastele – Mare vanaisa ja isa rajatud Ratase optikaärist Torontos on aastakümnete jooksul tellinud prille tuhandeid eestlasi, ning Mare ema oli hinnatud juuksur Toronto eesti prouade jaoks.
Mare sündis Eestis just natuke enne seda, kui perel tuli kodumaalt põgeneda. Vanemad Hilda ja Jaan Ratas olid mõlemad pärit Viljandist, kus peeti ka kellassepa- ja optikaäri (need kaks olid vanasti alati koos), mille vanaisa oli alustanud juba 1903.a. Ema töötas juuksurina sama koridori peal. Sõja ajal viisid nad oma äri üle Tallinnasse, Viru väravate juurde. Eestist põgenesid nad (koos nendega veel isaisa ja -ema, isa vend ja tema pere) 1944.a. Saksamaale, kus elasid mitu aastat Flensburgi põgenikelaagris. Hiljem Kanadasse jõudes sai isa lepinguga talusulaseks Pembroke’is (Ontario); ema ja Mare jäid esialgu Saksamaale ning said kuue kuu pärast prii laevasõiduga järele.
Mare mälu algabki alles Kanadast, kus sündisid noorem õde Ene ja vend Jaan (kes kahjuks hiljuti ootamatult suri). Mare kasvas üles ajal, kui Torontos rajati eesti ühiskonda – kirikud, koolid, organisatsioonid jpm. Nagu paljud teised lapsed, võttis ta osa kõikidest võimalikest eestialastest tegevustest; nende pere sõpruskond koosnes ainult eestlastest ja lapsed pidid rääkima ainult eesti keeles.
Vanaisa rajas Torontos Ratase äri 1949.a. – algul kellassepa-, hiljem lisati ka optika osakond. Isa oli samuti seal osanik. Mare ema oli tuntud juuksur – Huroni tänaval (Tartu College’i lähedal), nende kodus oli tema väike salong, mis oli suure köögiga ühenduses. Mare meenutab, kuidas ta kuulis alati huvitavaid klatšijutte, sest naised tundsid mugavalt juuksuri juures käies paljusid isiklikke ja ühiskondlikke asju arutada.
Vanemad olid väga suured isamaalased ja Mare meenutab, et nende peres ei tulnud kõne allagi, et lapsed võiksid oma eesti sõpradega, või omavahel, inglise keeles rääkida. Isa oli väga aktiivne eesti seltskonnas – ta tegi helilindistusi ja filme, kaasa arvatud film „Metsavennad“ 1960-ndate aastate alguses. Seda filmiti suures osas nende suvila lähedal metsas. Väheste vahenditega tehti suurepärast tööd.
Isa oli hea viiulimängija, mida ka Mare alates neljandast eluaastast õppis, samuti klaverit. Tal on ka mõlemal erialal konservatooriumi haridus. Ühel hetkel tuli siiski otsustada, milline instrument valida – kahel alal on pea võimatu kõrgtaset hoida. Nii jäigi viiul Mare jaoks rohkem mängimiseks, millega ta ka palju esines, aga klaverist sai pill, mida ta õpetas, sest selle soovijaid oli rohkem. Oma professionaalses elus on Mare töötanud aastakümneid muusikaõpetajana – koolis, aga rohkem oma privaatstuudios, sest see andis vabadust oma suure pere kõrvalt töötada ja aegu sättida. Õpilasi on tal olnud nii lapsi kui täiskasvanuid.
Mare õpetas traditsioonilisel ja ka Suzuki meetodil, mis tähendab, et lapsed alustavad muusika õppimist väga noorelt, isegi kahe aasta vanuses, ja see toimub kuulamise kaudu, sest noodi lugemise oskus veel puudub. Õpilased kuulasid tükke, kõik toimus kõrva järgi, ja kui tuli aeg, sai ka noodi lugemist õpetada, mida ei tohi samuti liiga hiljaks jätta. Noodist lugemine saabus tasapisi ja paljud Mare õpilased said kiiresti headeks mängijateks. Aastakümnete jooksul on tal olnud ka mitmeid tublisid eesti õpilasi. Stuudio asus tal kodus, vahepeal ka Ratase optikaäri taga Danforth Ave.
Kuna Mare esimene prioriteet oli olla lastega kodus, muutis see natuke ka tema karjääri vinklit. Siiski sai ta ka palju pühenduda esinemistele trioga – klaver, tšello, viiul, samuti oli sooloesinemisi.
Mare kohtus noores eas läbi skautide/gaidide oma tulevase abikaasa Hans Westerblomiga – kord toimus väljasõit Udorasse, ja Marel oli vaja sõidutajat. Ta ootas Peetri kiriku ees, ja autojuhiks osutus Hans. Nad abiellusid mõni aasta hiljem (pulmapidu toimus Toronto Eesti Majas) ja on õnnelikud vanemad viiele lapsele – Sarina, Peeter, Toomas, Taavo ja Krista. Lapsed sündisid üsna väikeste vahedega ning Mare oli rõõmuga nendega kodus, samal ajal tegeledes ka oma muusikakarjääriga. Hans on töötanud palju aastakümneid Ryersoni ülikoolis (praeguse nimega Toronto Metropolitan University) fotograafia professorina. Samuti on ta olnud aktiivne eesti ühiskonnas nii muusika kui filmi ja fotograafia aladel. Ta laulis Estonia kooris ja oli nõuandja Kultuuripärandi Klubis.
Nii nagu vanemad, käisid ka lapsed kõikides eestialastes tegevustes: gaidid/skaudid, võimlemine, eesti koolid, laagrid. Nende pere jaoks oli tähtis, et iga laps leiaks omale ka meelepärase spordiala, mis hoiab neid fookuses. Kõik lapsed tegelesid ka muusikaga, aga mitte professionaalselt.
Mare ja Hans tunnevad rõõmu, et kõik lapsed on saanud hea hariduse ning leidnud omale armastatud töö. Erialade hulgas on nii disain, geoloogia, kunst, fotograafia kui loomad. Lapselapsi on kokku üheksa ja nad on erinevas vanuses – kõige vanem 27- ja noorim 2,5-aastane. Tervet peret korraga kokku saada pole sugugi kerge, kuigi tähtsate sündmuste korral see ikka õnnestub. Kõik saavad omavahel suurepäraselt läbi. Osa perest elab Ameerikas, samuti Kanada erinevais paigus. Eesti on nende kõikide jaoks tähtis – seal on käidud koos perega; ja ka mõnede laste/lastelaste abikaasad on eesti päritolu.
Kui mõelda tagasi suure pere kasvatamisele, siis arvab Mare, et kui oled ise selle keskel, siis ei tundu midagi raske. Viis last väikeste vanusevahedega – noored vanemad said sellega suurepäraselt hakkama, abiks ka vanavanemad. Hiljem tagasi vaadates, või teiste imetlust kuuldes tundub ka, et see on ikka midagi väga vahvat! Nad on saanud ka reisida – kui Hansul oli ülikooli professorina töötamise ajal täiendusaasta, elasid nad terve perega Hawaiil, kui lapsed olid väikesed.
Väga tähtsal kohal on nende pere jaoks Six Mile Lake’il asuv suvila. Juba Kanadasse saabumise algaastail ostsid Mare vanemad sinna krundi (nagu ta mäletab, oli see siis väga odav – 1 aaker võis maksta 150 dollarit). Onu ostis maad kohe üle lahe, ja keskele, kahe poja vahele, ostis krundi vanaisa (mille Mare on pärinud) – kiiresti ehitati valmis suvilad ja nii sai see „Rataste laheks“. Kõikide pereliikmete jaoks on see paik olnud alati südamelähedane, kuhu võimaluse korral ikka kokku tullakse.
Viimased aastad on toonud Mare ja ta pere ellu muudatusi. 2019.a. suri ema Hilda, kes elas ligi 104-aastaseks ja sai pea elu lõpuni elada oma majas Põhja-Torontos, koos abistajaga. Mare ja Hans elasid 48 aastat kõrvalmajas. Kolm aastat tagasi, just enne pandeemia puhkemist, otsustasid nad müüa oma maja ja kolida Innisfil’i (mis asub ligi tunniajase sõidu kaugusel Barrie lähedal), et olla lähemal mõnede laste peredele. Elu seal on ilus ja rahulik – Simcoe järv asub üle tee – kuid mõned asjad vajavad veel harjumist. Suhtlemist on palju vähem kui varem ning nad tunnevad puudust ka eesti üritustest.
Pandeemia saabumisega lõpetas ka Mare oma õpetajatöö, samuti Hans oma eestialase vabatahtliku töö. Aga suure pere vanematena on tegevust ikka. Samuti on nende ellu alati kuulunud loomad: palju aastaid oli Marel ja Hansul kaks Taani dogi (Great Dane); praegu on neil noor koer ning vanem kass, kes kuulus Mare emale. Koer ja kass on omavahel vihavaenlased ja neid tuleb paraku teineteisest lahus hoida.
Emadepäev on neil alati suur sündmus – kohale tulevad need lapsed-lapselapsed, kes saavad ja just väga kaugel ei ela, ja palju lilli saab Mare sel päeval kindlasti.
