Teadsin juba, et ta on eestlaste kogukonnas kõike ettevõetut kohusetunde ja pühendumusega teinud, kuid Ukrainas toimuvaga seoses ei tekkinud tal hetkekski kahtlust, et oma maja uksed sealt saabuvatele põgenikele avada. ,,Minu ema ja isa olid kunagi põgenikud. Loodan, et neid võtsid vastu ka sõbralikud inimesed. See on justkui paying it forward. Loomulikult tahan ma aidata!“
Toomase vanemad olid ühed paljudest, kes 1944. aasta septembris Eestist üle mere Rootsi läksid, teadmisega, et jõuludeks saadakse koju tagasi, sest ega liitlased seda nii ei jäta. Isa Roman oli olnud Lihulas politseinik ja ema Leida Varglas kooliõpetaja. Rootsis pandi leivad ühte kappi ning seal sündis poeg Jaanus. 1951. aastal saabus noor pere koos mitme teise sugulasega Halifaxi. Mõned aastad sai veedetud Quebecis, kus isa töötas joonestajana ajaloolises Davie laevatehases, mis on pea kaks sajandit järjest Kanadas tegutsenud. Toomas sündis ja elas oma esimesed eluaastad Quebecis.
Päris oma koduks sai aga väike kahekordne maja Põhja-Torontos, kus paljude teiste eestlaste eeskujul üüriti ülemine korrus välja. Toomas jutustab: ,,Mäletan, et see oli üks pere Taanist. Neil oli minuvanune poiss. Ja tal oli maailma ainuke lego. Mängisime päris palju koos, kuigi ma ei mäleta, mis keeles täpselt rääkisime ja kas ma talle eesti keelt ka õpetasin. Lastel tuleb see ühine mäng ilma ühise keeleta nii kergesti välja.“
Kooli minnes ei rääkinud Toomas peaaegu üldse inglise keelt, kuid võeti eakaaslaste poolt hästi vastu. Varsti mängis noormees juba hokit, proovis jalgpalli ja pesapalligi. Aga hoki jäi kindlalt peale. Mingit rolli mängis kindlasti 5. klassi noor õpetaja, kes oli hokitreeneriks, ning koolilaste seas lemmikuim õpetaja üldse oma suurepärase naljasoonega. Nende teed ristusid aastaid hiljem, kui Toomasele saadetud kiri kogemata samal tänaval elavale õpetajale koju toodi. Õpetaja tundnud poisi nime kohe ära ning leidis hokimeeskonna pildigi, millel mängijad kirjas. ,,Temaga oli sama tore kohtuda kui kooli ajal,“ meenutab Toomas.
,,Kõige selle kõrval oli iseenesestmõistetav, et võtsime vennaga osa kohalikust eestlaste tegevusest,“ jätkab Toomas. ,,Eesti kool, rahvatants, hundud, skaudid. Koorides ma ei laulnud ja muusikariista ma ei mängi. Kui koolis muusikaõpetaja proovi tegi, kes millist riista võiks mängida, siis pakuti mulle trumme. Aga ma vist ei saanud neidki proovida. Käisin alati Tallinna karavanil, ühel aastal olin isegi linnapea. Kotkajärvel skaut- ja suurlaagrites olin kohal.“
Toomas jagab lapsepõlvest ühe toreda koerasaamise loo. Kuigi emal endal oli kunagi koer olnud, ei andnud ta kuidagi järele poiste soovile linnamajja koer võtta. Kui nad ühel talvel jõulupuude toomisel leidsid suvila ligidalt peremeheta vigastatud emase koera, siis sulanud ema süda ning koer toodigi linna. Mõne aja pärast, kui nende ja naabri koer kokku viidi, sai noorele poisile selgeks, mida tähendab koerte puhul pulmade pidamine. Umbes kahe kuu pärast varahommikusel ajal sündis kuus imearmsat kutsikat. Ema oli olnud väga mures, kas poiss äkki jätab sellise sündmuse puhul oma muud kohustused kus seda ja teist, sest õhtul oli olnud Eesti täienduskooli aktus, kus Toomas pidi lõpetajate nimel kõne pidama. Kõik läks siiski kenasti.
Hästi läks ka kõigile koertele kodu leidmine. Koerad võeti kaasa Eesti kooli ekskursioonile Horseshoe Valley’sse. ,,Meil oli (auto) tagaistmel suur kast, milles kutsikad koos oma emaga. Ma ei tea, kas õpetajad pidid meiega üldse tegelema, sest lapsed olid kõik auto ümber,“ naerab Toomas. ,,Üks kutsikatest jäi meile ja sai nimeks Armi, mis oli Kalevipoja ühe koera nimi.“
Haridustee jätkus Toronto Ülikoolis inseneriharidust omandades. ,,Tol ajal tahtis väga palju eesti poisse inseneriks saada. Seda küll tihtipeale vanemate soovitusel õppida midagi kasulikku,“ seletab Toomas. ,,Nad ütlesid, et vaenlane võib kõik võtta ja hävitada, aga mis kahe kõrva vahel, selle ligi ei pääse keegi. Kui tahad pärast minna midagi muud tegema, siis palun väga.“
Inseneri temast küll ei saanud, nii nagu vanemast vennastki, kes tegutses aastaid arstina. Toomas võttis kinni võimalusest õppida Yorki ülikoolis esimest aastat pakutavat õigusteaduse ja majanduse ühendprogrammi, mille järel oli vaja edukalt ära teha advokatuurieksam. Enne eksamilaua ette jõudmist sai aga ootamatult tööpakkumise Canadian Depository for Securities ehk Väärtpaberite Depositooriumilt, nagu Toomas eesti keeles seletab. Eksam tehtud ja mõned teised võimalused üle vaadatud, langes otsus just selle pakkumise kasuks. ,,Hiljem tunnistas üks ülemustest, kuidas firma oli mõelnud, et neil on mind vaja ehk ainult aasta või kaks, nii kaua kuni nad uute regulatiivsete muudatustega valmis on. Ma venitasin selle välja kolmekümne ühe aasta peale,“ naerab Toomas rõõmsalt.
Praeguseks on firmast saanud maailmas üks suurimaid börsitehingujärgsete finantsteenuste pakkuja. Kui Toomas pensionile jäi, toimus seal umbes miljon tehingut päevas. Töö algusaastal (1981) tehti päevas umbes viisteist tuhat tehingut ja kõik käis paberil. Sama firma kaudu tekkis võimalus minna 1992. aasta märtsis kolmeks nädalaks Eestisse, et aidata sealset täiesti uut Tallinna börsi üles ehitada ja õigusakte ning reegleid sisse viia. ,,See oli väga huvitav ja südamele rahuldust pakkuv,“ meenutab Toomas. ,,Põhiliselt polnud neil midagi muud kui ainult juhatus ja hea pealehakkamine. Igasugune kogemus puudus.“
Finantsmaailmaga puutus ta veel teisestki küljest kokku, kui kutsuti 80-ndate keskel tolleaegse Toronto Eesti Ühispanga nõukogusse. Sel ajal koguneti kord nädalas pangaasju arutama, sest vanasti oli neil rohkem kohustusi õlgadel – nagu uute liikmete vastuvõtmine ja laenude kinnitamine. Toomas oli seal kokku 20 aastat, millest viimased viis nõukogu esimehe rollis. Panga tegutsemist eemalt vaadates võib rahuldusega kinnitada: ,,Eesti pank on minu meelest nii heades kätes, et anna kiita. Kõik läheb hästi!“ Kiiresti lisab ta veel naljatoonil juurde, et keegi pole talle sellise jutu eest maksnud.
Eesti ja eestlus on Toomase elus väga olulist rolli mänginud. Alates muidugi vanematest, kes lastega eesti keeles rääkisid ja neid igale poole eestlaste üritustele kohale viisid. Nii ema kui isa olid väga aktiivsed siinses kogukonnas. Ema Leida oli pea 40 aastat Eesti kooli asjaajaja ning hiljem töötas ajalehe ,,Vaba Eestlane“ reklaamimüüjana. Väike tragi naine on kindlasti paljude jaoks kooliajast meeles. Nii polegi imestada, kui Toomas tunnistab, et kauaaegsed sõbrad on ikka eestlased. ,,Ainult üks sõber on ülikooliajast, kellega vahel suhtlen, aga temagi on lätlane,“ muigab ta.
,,Ma ei saa öelda, et meil oli mingit survet eestluse osas,“ mõtiskleb Toomas. ,,Aga kui mul oli laupäeva õhtul autot vaja, et minna eestlasest neiuga kuhugi, sain kohe autovõtmed ja ei olnud muret, millal koju pean tulema. Kui ma tahtsin kanadalasest neiuga välja minna, siis sain kaks bussipiletit ja käsu kell 11 õhtul kodus olla. Sellel ajal ma ei saanud hästi aru, miks küll nii. Alles ise isana mõistsin, miks just nii.“
Toomasel on kolm last (tütar Taimi ning pojad Paul ja Allan), kelle tee oli samuti eestlusega sillutatud. Lisaks olid nii lapsed kui lapsevanemad õnnega koos, sest ühed vanavanemad elasid väga lähedal ning aitasid nädala sees lapsehoiuga ja teiste juurde sai vajadusel lapsed puhkepäeviti saadetud. Paul on kaksteist aastat Eestis elanud ja eelmise aasta novembris purjetas seal abieluranda. Taimi on emaks kahele tütrele, kes mõistavad hästi eesti keelt. Allan töötab majaehitajana. Toomas nimetab, kuidas tänapäevaste võimaluste juures tundub, et suhtlemine Pauliga on tihedam kui lastega, kes Kanadas. Ta ei näe end Eestis elamas, kuigi külastab oma vanemate sünnimaad väga tihti, esimest korda juba 1973. aastal, mil elu võrreldes Kanadaga oli kui öö ja päev.
,,Ma armastan Eestit väga,“ kinnitab Toomas. ,,Mul on seal palju sugulasi, olen käinud laulu- ja tantsupidudel. Kui olen töö pärast Euroopas olnud, siis proovisin alati nädalalõpuks planeerida reisi Eestisse. Eelmisel sügisel olin poja pulmas ja kohe selle järel korp! Vironia pidustustel. Kuid see ei tähenda, et läheksin sinna elama. Kui sul on juba oma kodu kuhugi rajatud, siis pole sugugi kerge kõike jätta ja mujal alustada. Nii nagu mu vanemadki, kes olid juba 50 aastat eemal olnud. Mul on hea meel, et ema ja isa Kanadasse tulid. Olen paljudes riikides olnud, olgu see siis näiteks Rumeenia või Saksamaa, aga ma ei vahetaks ühtegi neist mingi hinna eest Kanada vastu. Olen väga õnnelik siin.“
Ilmselgelt teab Toomas, millest räägib, sest peale pensionile jäämist võttis ta 2013. aastal ette üksteist kuud kestnud ringreisi Euroopas. Reisimuljed läksid otse blogisse, kuhu kogunes 900 lehekülge juttu ja üle 16 tuhande pildi. ,,Üllatasin iseennastki! Kui ma uue projektiga pihta hakkan, siis suure hurraaga esimesed kaks nädalat, teised kaks nädalat väikese hurraaga ja siis ei teagi, kas enam üldsegi hurraad on,“ seletab Toomas. ,,Aga reis oli suurepärane kogemus. Kuna oskan saksa, prantsuse ja hispaania keelt, ei näidanud keegi näpuga, et olen tüüpiline Ameerika turist, kes ei oska nende keelt. Minu mõte oli, et ma räägin viit keelt; kui sina ei oska minuga suhelda, siis on see pigem sinu probleem.“
Euroopa reisi sisse mahtus ka viis nädalat usuränduri teed Põhja-Hispaanias – Camino de Santiago – Prantsuse piirilt Atlandi rannikuni. Enamasti lähevad inimesed sinna mingi põhjusega, nagu näiteks teel sõbraks saadud mehhiklane, kes oli läbi põdenud ränga haiguse. Toomas aga ütleb: ,,Tõtt öelda mul puudus konkreetne põhjus, see oli lihtsalt odav, lõbus ja meeldiv matk. Mulle meeldis oma mõtetega olla, aga vahva oli ka erinevate inimestega suhelda. Nägin ühte jumalapoja välimusega noormeest, kes kõndis kogu 780 km paljajalu. Ühe peatuspaiga juures istus väljas laua taga suure sigaretipilve sees mees, kelle eesmärgiks selle matkaga suitsetamisest lahti saada. Ning ühes söögikohas astus mulle ligi blond naisterahvas, kes uuris sulaselges eesti keeles, kas mina olen eestlane Kanadast. Tuli välja, et ta oli juba pikka aega tagasi Eestist lahkunud ja elades Hispaanias, kõndis igal aastal kaks nädalat mööda matkarada.“
Toomas nimetab, et pensionärina pole tal kordagi hakanud igav, või tekkinud tunnet, et midagi pole teha. Maja ümber ja kodus on alati tegemist, sõpradega võib kokku saada. Lisaks on ta aidanud näiteks Kotkajärve Metsaülikooli, Estonian Music Week’i ja VEMU ürituste juures. Tema suurde pakiautosse mahub nii rahvast kui kraami. Niagara juga on külalistega lugematuid kordi üle vaadatud. Mitmed nendest on öömajagi saanud.
Sealt oligi peaaegu et loomulik samm edasi avada oma koduuksed Ukrainast saabunud põgenikele. ,,Kahtlemata tähendab Ukraina sõda hoopis muud meie jaoks, déjà vu all over again. Sõja eel oleks kangesti tahtnud kanadalastest ajakirjanikele öelda, et ärgake ometigi üles. Venemaa ei valmistu mitte lihtsalt sõjaväelisteks harjutusteks. Sellest ei tule midagi muud kui halba!“
Toomas on praeguseks võõrustanud nelja Ukrainast põgenenud peret, kellest kolm on pärit maatasa tehtud Mariupolist. Kõigile neile, kes sama plaanivad, on soovitus kindlaks teha, et maja oleks külalisteks valmis. Ise saatis ta sõpradele teate ja postitas Facebookis, et võtaks vastu mööblit ja voodiriideid. Paari nädalaga kogunes asju rohkem kui vaja. Kõik olid ääretult lahked ning enamasti oli tegemist väga kvaliteetse kraamiga. ,,Mõni annetas isegi Iittala klaase,“ imestab Toomas. ,,Tõtt öelda vaatasin, et need on palju paremad kui minu omad, aga südametunnistus ei lubanud vahetada.“
Eks alguses oli ka palju segadust ukraina kogukonnas, kuidas täpselt põgenikega toime tulla. Toomas mõistab, kui kergesti midagi sellist võib juhtuda. Keegi meist ei valmistu taoliseks olukorraks. ,,Mis saaks, kui 10% Eesti elanikkonnast äkki siia saabuks,“ küsib ta retooriliselt.
Tema kõik neli ukraina pereisa leidsid päris kiiresti töö ning pärast umbes kolme kuud Toomase juures peatumist kolisid samasse rajooni omaette elama. Nad on hankinud ka autod, sest vabadel hetkedel võib Uberit sõites lisa teenida. Immigrandina püüad ju nii kiiresti jalule saada kui võimalik. Toomas nimetab, et peale kodu pakkumise pole muud tuge vaja olnud. Kõigi vajalike dokumentide kordaajamisega, töö ja korteri leidmisega on nad ise hakkama saanud. Ja toidul on nad oma rahakoti peal, kuigi Toomas oli valmis ka selle eest hoolitsema.
Toomas räägib, et pole kunagi nõnda palju head borši söönud kui ukrainlastega koos elades. Ukraina naised on väga hoolitsevad, toimetavad ise köögis ega luba eriti mehi sinna. Tolmuimejaga käidi maja mitu korda nädalas üle. Natuke imestama pani laste vabam kasvatus kui meie harjunud. Neil lubati väga pikalt õhtuti üleval olla, aga see-eest magati nädalavahetustel hommikuti sisse. Kindlasti on huvitav teise rahvaga nii lähedalt kokku puutuda, kuid tasub ka enda peale mõelda. Enne iga uue pere saabumist jäi väike vahe vahele. Nii nagu nüüd plaaniga suve kergemalt võtta. Siis saab edasi vaadata, kas abi on veel vaja.
Ukrainlaste majutamine on Toomase jaoks olnud midagi, millest võib rõõmu ja rahuldust tunda. Jõuame ühiselt otsusele, et üks asi on raha annetada, aga teine hoopis inimesi otse aidata. Kui nüüd mõelda, siis pole kahtlustki, et tal on põhjust oma elu üle õnnelik ja rahul olla.
