15. märtsil tähistab oma 80. sünnipäeva EV aupeakonsul Torontos ja Eesti Elu toimetaja Laas Leivat, kelle laiahaardeline tegevus ja panus eestlusele paljude aastakümnete vältel on erakordselt tähendusrikas. Laas on olnud paljudele inimestele suunanäitajaks, mentoriks ja eeskujuks. Ta on autoriteet, kelle arvamusega arvestatakse ning kelle sõnal on alati kaalu.
Laas Leivatil on väga palju tiitleid ja ta on osalenud juhtivalt nii rohketes eesti-alastes tegevustes, et raske on leida, kus ta ei ole osalenud! Seepärast on väljend ‘elukutseline eestlane’ tema puhul kindlasti omal kohal. Sest juba väga noores eas otsustas Laas siduda oma elu teadlikult eestlusele pühendumisega. Isamaalisus ja armastus kodumaa vastu sai alguse juba varasest lapsepõlvest ja kodusest kasvatusest, alates sünnikodust Hiiumaal, saates teda raskel põgenemisteel ning jätkudes Rootsis ja Kanadas.
Laas sündis 15. märtsil 1941 Hiiumaal Käinas ning ta oli vaid 3-aastane, kui tuli koos vanemate Alfred ja Hella Leivati, vanaema ning sugulastega kodumaalt põgeneda. Kuigi paljusid detaile on ta hiljem kuulnud oma vanematelt, on Laasil siiski meeles eredaid momente põgenemisloost, mida ta on ka kirja pannud. ,,Septembri lõpupoolsete päevade marutuul ja torm panid merepinna lausa tantsima. Mässav merevesi tuli hoogsalt üle parda. Seda ei jõutud pangedega välja kallata. Ise mäletan, kuidas mootorõliga kaetud isa möllas diiselmootoriga, mis oli rikki läinud.“ Nad päästeti. Laas mäletab, et oldi läbimärjad ja lõdiseti. Septembrikuu lõpupäevadel randusid nad Rootsi rannas, järgnesid põgenikuaastad ja uue elu ülesehitamine kahel maal. Nende Hiiumaa kodu hävis lahingutes. Kuigi Laas oli Eestis elades väike laps, on tal nii nende kodu kui terve Käina linn ja selle tolleaegne plaan hästi meeles.
Professionaal ses elus on ta töötanud ajakirjanikuna, lektori ja õpetajana Ryersonis ning Seneca College’is, ent suurema osa elust avalike suhete direktorina suurimas Kanada meedia ja ajakirjandusega seotud firmas, mis võimaldas tal 1989.a. kirjutada bid book’i Kanada olümpiaadi otstarbeks, mis taotles 1996.a. olümpiamänge Torontosse.
Rootsist siirdus pere edasi Kanadasse. Lapsena osales Laas skautluses ja Eesti täienduskooli tegevuses, mille asutajate hulgas oli tema ema Hella. Laas omandas suurepärase hariduse – tal on ülikoolikraadid ajakirjanduse (Ryerson Polytechnical Institute), ajaloo (Lakehead University) ja avalike suhete alal (Waterloo University), samuti mereväeohvitseri kraad, milline väljaõpe toimus ülikooli ajal suviti operatiivlaevadel. Seda tegi ta vabatahtlikust soovist, kuna isa ja vanaisa olid olnud meremehed. Professionaal ses elus on ta töötanud ajakirjanikuna, lektori ja õpetajana Ryersonis ning Seneca College’is, ent suurema osa elust avalike suhete direktorina suurimas Kanada meedia ja ajakirjandusega seotud firmas, mis võimaldas tal 1989.a. kirjutada bid book’i Kanada olümpiaadi otstarbeks, mis taotles 1996.a. olümpiamänge Torontosse. Bid book’i kasutati Kanada välisesindustes, et tutvustada Torontot kui kõige sobivamat kohta 1996.a. olümpiamängude pida miseks. Kuigi Torontol olid head väljavaated saada olümpialinnaks, võitis siiski Atlanta.
Praegu töötab Laas Eesti Elu toimetajana, kirjutades iganädalaselt poliitilisi jm. arvamusartikleid ning on väga austatud ja lugupeetud EV aupeakonsul Torontos, olles sellel positsioonil 2002. aastast.
Kogu tema professionaalset karjääri on saatnud paralleelselt juhtiv tegevus eestlaskonnas. See sai alguse 50 aastat tagasi, kui ta 1971.a. valiti esmakordselt Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) ridadesse. Kohe valiti ta ka juhatusse, kus ta on olnud sellest ajast saadik, ja 20 aastat ka EKNi esimehe positsioonil. Laas kuulub ka Ülemaailmse Eesti Kesk nõukogu juhatusse, olles olnud selle esimehe positsioonil 2015- 2017. Alates 1990.a. kuulub ta ka Estonian Ecumenical Relief Organization’i (EERO) juhatusse.
,,Olen mitukümmend aastat hoidnud fookuses N. Liidu inimvastast ajalugu ja Venemaa järjekindlat suundumust autokraatlikkusele ning Kremli ekspansiooni himu. Olen nendel teemadel kirjutanud mitusada artiklit/arvamust. Minu esimene artikkel N. Liidu teisitimõtlejatest ilmus 1965.a. ülikooli ajalehes. Olen ametlikult olnud nn. ‘välisvõitlusega’ seotud 1971.a. alates, kui mind valiti EKNi juhatusse, kus ma tänapäevani püsin,“ sõnab Laas. ,,Kuid ma ei olnud kunagi ekstreemne. Mulle ei meeldinud näiteks see hoiak, kuidas mõned suhtusid okupeeritud Eesti külastamisse.“
Kui küsida Laasilt, mis oli peamiseks tõukeks ja ajendiks, mis suunas teda pikkadeks aasta kümneteks pühendunud eest luse teele, vastab ta järgmist: ,,Minu ristiisad olid vennad Richard ja Artur Saaliste, Tondi sõjakooli lõpetanud ohvit serid. 1944.a. Artur jäi metsavennaks Eestisse ja Richard põgenes Rootsi, kust saadeti hiljem tagasi Eestisse. Mõlemad tabati 1949.a. ja tapeti. Mart Laar on kirjutanud Richardist raamatu. Alates sellest ajast, kui noore poisina nende lugu isa käest kuulsin, on mind alati saatnud mõte – kas mul on piisavalt sisu ja kindlameelsust, et teadlikult minna olukorda, millest vaevalt eluga välja tulen? Üle aastate olen kohanud mitmeid mehi, kes tundsid mõlemaid vendi Tondi sõjakoolist. Vennad paistsid juba siis silma kui siiralt ajendatud isamaalased. Mulle pole kunagi olnud ristiisade pühendumus ja saatus mingi romantiline mütoloogia. Olen ka tähendusrikkalt võtnud omaks Korp! Fraternitas Estica lipukirja: ,,Teos õiglane ja vahvas, ustav sulle, Eesti rahvas.“
Saavutusi on Laasil tema pikaajalisel võitlusteel olnud palju, samuti meenutusi. Peaeesmärk oli muidugi kodumaa taasvabanemine, mis 1991.a. teoks sai. ,,Üks meeldejäävam seik oli 1991.a. augustis, kui päev pärast Eesti iseseisvuse taastamist Kanada minister Michael Wilson helistas ja pakkus mulle võimaluse ühineda Kanada valitsuse delegatsiooniga, mis uuendaks diplomaatilisi suhteid Eesti, Läti ja Leeduga. (Teatavasti Island oli esimene, kes tunnustas de facto Balti riikide iseseisvust, Kanada oli samuti üks esimestest.) Plaanimise koosolek toimus Frankfurdis, kus nõuandjateks olid Kanada diplomaadid Moskva saatkonnast. Lendasime Kanada lennuväe vana transportlennukiga esialgu Vilniusesse, kus lennuväli oli ööseks tegevuse lõpetanud, kuid jätnud maandumise tuled peale. Leedu politsei viis meid autodega hotelli. Järgmisel päeval toimusid koosolekud peaministri jt. ministritega. Diplomaatiline akord sai allkirjastatud. Jälle politseiautodega lennuväljale, mis oli suletud. Politsei oli valmis lukustatud värava tabaluku püstoliga lahti laskma, kui vanem naiskoristaja tuli väikesest hütist ja lasi meid lennukisse minema. Sama tegevus kordus Riias, kus meil olid pidevalt kaasas püstolkuulipildujatega varustustud noored julgestusmehed. Eesti lennujaamas võtsid meid vastu välisminister Lennart Meri ja majandusminister Jaak Leimann. Tähtsaim koosolek Eestis Lennart Meriga toimus vanas välisministeeriumis Toompeal. Diplomaatilise protokolli tava eirates nõudis Meri, et tema sõber Laas Leivat istub laua ääres tema kõrval. Kanada protokolli spetsidele see ei meeldinud, aga mida teha. Olin Meriga saanud varem Eesti Kongressi istungitel headeks sõpradeks.“ Tookordse reisi ajal jäi Laas Eestisse pikemalt, kui minister Wilson ja diplomaadid olid lennanud tagasi Kanadasse.
Järgnevalt käis ta Eestis väga tihti, vahepeal isegi kaks korda aastas, nii konsulaarasjus kui seoses EKNi tegevusega. Muidugi on Eesti reisidel alati eesmärgiks ka kodusaare Hiiumaa külastamine.
Esmakordselt külastas Laas Eestit 1990.a. Eesti Kongressi delegaadina. Järgnevalt käis ta Eestis väga tihti, vahepeal isegi kaks korda aastas, nii konsulaarasjus kui seoses EKNi tegevusega. Muidugi on Eesti reisidel alati eesmärgiks ka kodusaare Hiiumaa külastamine. Ükskord Laas arvutas, et ta on kokku Eestis käinud vist 44 korda! Viimastel aastatel on kodumaa külastustesse tulnud küll paus, aga loodetavasti lähevad olukorrad positiivses suunas ning reisimine saab jälle teoks.
Laas Leivat on olnud paljude organisatsioonide asutamise ja inkorporeerimise juures nagu EERO, Ülemaailmne Eesti Vabadusfond, Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli Fond, Eesti Õppetöö Fond, Eesti Maailmafestivalide Sihtkapital, Rahvusvaheline Musta Lindi Päev, Kanada-Eesti Kaubanduskoda, Balti Ärinõukogu, Kesk- ja Ida- Euroopa Ühiskondade Maailmanõukogu jmt. Ta on olnud aastaid Kanada Balti Föderatsiooni juht, mille raames organiseerinud Balti Õhtuid Ottawas Parlamendimäel. Ta on olnud Eesti Kongressi ja Eesti Komitee valitud delegaat, pidanud loenguid Eesti Kaitseakadeemias.
Laas on kuulunud Eesti Maja ja Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas juhatusse, laulnud Toronto Eesti Meeskooris, olnud näitleja Eesti Rahvusteatris ning Aarne Vahtra loodud Lugemisteatris Ilutuli. Ta on võetud paljude organisatsioonide auliikmeks: Toronto Eesti Selts, Eesti Kunstnike Koondis Torontos, Seedrioru, Hiidlaste Selts; ta on Korp! Frat. Estica aktiivne liige ja seal mitu aastat esimees olnud…
Laas Leivatit on vääristatud rohkete autasudega, nende hulgas EV Presidendi Valgetähe teenetemärk III järk (1998). Mõni aeg tagasi paigutasid lapsed kõik tema aumärgid suure raami sisse, mis on seinal – vahepeal on aga tunnustust veelgi juurde tulnud.
Eestlus ja eestimeelsus on olnud alati nende pere loomulikuks osaks. Abikaasa Elleniga (sünd. Kiviloo), kes on pärit Tartust, kohtusid nad juba varases lapsepõlves, olles sattunud Rootsis samasse linna – Hälsingborgi, käies samas lasteaiaklassis ning suvekodus. Laasi ema oli seal kasvataja ja juhataja. Hiljem, kui mõlema pere teekonnad viisid neid edasi Torontosse, kohtusid nad taas ühel leeripeol ning sattusid samasse keskkooli (Laas viimases, Ellen eelviimases klassis) ning hiljem hakkasid kurameerima. Nende kokkusaamisel/ jäämisel on oma roll ka nende vanematel, kes korraldasid neile Elleni 21. sünnipäeval üllatusliku kihluspeo.
Nagu tütar Maaja meenutab, olid nad kodus pidevalt ümbritsetud eesti asjadega: nukud, raamatud, rahvariided, kunst jm., igapäevaelus figureerisid eesti toidud ja isa on olnud alati suurepärane kokk.
Praeguseks on Ellen ja Laas olnud abielus 55 aastat ja eestlust kannavad edasi ka nende lapsed Risto ja Maaja, kes kasvasid üles täiesti eestikeelses ja -meelses keskkonnas. Nagu tütar Maaja meenutab, olid nad kodus pidevalt ümbritsetud eesti asjadega: nukud, raamatud, rahvariided, kunst jm., igapäevaelus figureerisid eesti toidud ja isa on olnud alati suurepärane kokk. ,,,,Freedom for Estonia“ kujunes peaaegu nagu meie perekonna isiklikuks lipukirjaks! Mäletan, kui ESTO ‘84 ajal marssisin uhkelt rongkäigus, lehvitasin Toronto Raekoja platsil Eesti lippu ja nõudsin vabadust Eestile. Raekoja plats muutus mulle väga tuttavaks, kuna käisin aastaid koos vanematega Musta Lindi Päeva demonstratsioonidel. Mäletan, et puudusime koolist vähemalt kahel korral, sest oli vaja sõita vanematega Ottawasse demonstratsioonile.“
Maaja ja Risto on mõlemad abielus eestlastega ja mõlemas peres kasvab kaks tütart. ,,Suurt rahuldust tunneme Elleniga selle üle, et kõik neli lapselast – Imbi, Eliise, Eila ja Tuuli – räägivad hästi eesti keelt. Usun, et see ‘eesti asi’ elab nendes edasi,“ märgib Laas. Lapsed osalevad Eesti täienduskoolides, gaidides jm.
Tähtsaim ajaviide Laasi jaoks olnud alati lugemine: tema raamatukogus oli kuskil 4000 raamatut. Viimased kolmkümmend aastat on ta lugenud palju oku patsiooni ajal Eestis kirjastatud raamatuid.
Noores eas harrastas ta sporti – kergejõustikku, hokit, Ameerika jalgpalli, sõudmist jm., olles kolm korda Kanada ülikoolide sõudmise meistrite võistkonnas.
Väga oluline osa Laasi ja nende pere elus on veeta aega suvekodus Niidiotsal, Ontario järve kaldal, Torontost 160 km Montreali poole, Prince Edward County’s. Talumaja on üle 180 aasta vana. Tihti on seal kohal kõik oma pere noored, sugulasi ja sõpru ning pole haruldane, kui nädalalõpul istub pikas söögilauas mitukümmend inimest. (See kõik toimus muidugi enne pandeemia aega!) Üheskoos tehakse tööd ja puhatakse – nendel on suur maatükk, kus Ellen on juhtiv maastikuarhitekt. Laupäevaõhtuti on ühiselt korraldatud eestikeelseid mini- teatrietendusi, milles omad inimesed mängivad rolle ja Laas on dramaturgiks. Samuti harrastatakse sõnamänge, leiutades uusi naljasõnu ja -väljendeid. Muide, Niidiotsa oli Laasi isatalu nimi Hiiumaal, ning seda kantakse uhkusega ka siin edasi.
Teatavasti on tulnud tal ametite tõttu olla lugematutel kordadel kõnepuldis – avamas üritusi ja pidamas kõnesid – ja nagu teada, on tema sõnavõtud sageli vürtsitatud hea ja mahlaka huumoriga.
Küllap teavad kõik, kes Laasiga kokku puutunud, et väga tähtsal kohal on tema elus huumor. Teatavasti on tulnud tal ametite tõttu olla lugematutel kordadel kõnepuldis – avamas üritusi ja pidamas kõnesid – ja nagu teada, on tema sõnavõtud sageli vürtsitatud hea ja mahlaka huumoriga.
Kui palusin Laasil lisada ka selle loo lõpetuseks üks hea hiiu nali, vastas ta järgmist: ,,Hiiumaa arsti juurde tormas sisse naine, kes juba ukse peal teatas, et ta on Tallinnast. ,,Ja muud midagi pole viga?“ küsis arst.“
