St. Catharines’i Eesti Seltsi esimees ja endine Sihtasutus ,,Seedrioru“ juhatuse liige Toomas Ellerbusch nägi ilmavalgust Saaremaal 1. aprillil 1944. Pereisa Siegbert oli ettevõtlik mees, Kuressaare tööstuskooli lõpetanud. Neil oli maja Kuressaares, teine suurem talumaja Nasval. Peres oli veel Toomast poolteist aastat vanem vend Jaan.
Toomas ütleb oma sünnikuupäeva kohta, et ta tegi emale aprillinalja. Täna võib nii öelda, kuid sel ajal eriti palju ei naerdud. Veel sama aasta sügisel algas suur lagunemine, kus paljud tegid raske otsuse kodusaarelt lahkuda. Siegberti laevamehest isa Priidu oli juba enne sõda Rootsi jäänud, nüüd otsustas temagi oma kaluripaadi nina sinnapoole suunata. Pisi-Toomas oli vaevalt pooleaastane, tema mere vintsutada viimine tekitas vanematele kõige rohkem muret.
Saatusliku otsuse aitas langetada vanaema, kes jäi kodusaarele. Ütles noortele, et jäetagu tita tema hoolde, teil ühega tegemist küllalt. Lisas rahustavalt, et jõuludeks olete tagasi niikuinii. Eks seda lootsid vaikselt ka lahkujad.
Toomas jäi vanavanemate ja tädi kasvatada. Jõulud tulid, vanemaid ei tulnud. Jõuludki tulid teise nime all ja…..
(Pikemalt Eesti Elu Nr. 30 2021 paber- ja PDF/digilehes).
Eerik Purje, Toronto
