Kuidas tekkis see mõte ja õnnestus teater teha nii ägeda koha peale?
Siin oli asjaolude kokkulangemine ja heal õnnel oli oma osa. 2018. aastal lõppes mul töö Nukuteatris, kus olin lavastajana töötanud üle 15 aasta, teinud seal (visuaalteatrite NuQ) Treff festivali ja lavastanud. Oli valikute hetk – kas jääda vabakutseliseks, ootama pakkumisi, et mis sobib ja millal sobib. See on selline ebamäärane seisukord, mis mulle natuuri poolest üldse ei sobi. Ma tahan tegutseda – luua ja teha. Mõtlesingi teha oma teatri, läksin 2018. a sügisel Mainori ettevõtluskooli, koostasin äriplaani ja hakkasin maailma täiesti uue pilguga nägema – peale loomingulise ala veel kõiki muid vaatenurki elule. /Naerab/ Mul oli kindel soov teha teatrit, mis on koht, mitte projektiteatrit, mis rändab siin ja seal. Tahtsin ehitada üles mingi oma atmosfääriga koha. Teine asi, nagu öeldakse: Location, location, location! – see peaks olema vanalinnas. Ega siin palju teatriks sobivaid kohti valida ju pole.
Kuidas te siis selle koha leidsite?
Ma tegin kunagi mõned lavastused Meremuuseumis, Lennusadamas. See ruum oli nende laohoone ja kunagi käisime sealsete töötajatega seda ka mingil otstarbel vaatamas. Mul tuli see meelde, kirjutasin neile ja juba kahe minuti pärast tuli vastus! Hiljem kuulsin, et just samal ajal oli neil toimunud koosolek, kus arutati, mida teha selle ruumiga. Nii läkski. Loomulikult nende nõukogu pidi kõik kinnitama ja projekti tegema ja nii edasi. See võttis veel paar kuud aega, aga põhimõtteliselt oli see, jah, õnnelike juhuste kokkulangevus… (Pikemalt Eesti Elu nr. 20 2020 paber- ja PDF/digilehes).
Lea Kreinin, Toronto