*
Bernhard Schmidt on Struve ja Öpiku kõrval üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eestiga seotud astronoome. Tema suurimaks leiutiseks on suure valgusjõuga koomavaba peegelteleskoop, millega saab teha fotosid suurtest kosmilistest aladest. Pärast Schmidti surma arendati sellest 1948. a välja veelgi võimsam teleskoop “Big Schmidt”, mida kasutati suure taevakaardi, nn Palomari atlase valmistamiseks. Bernhard Schmidtist on Jaan Kross kirjutanud romaani “Vastutuulelaev”, mis on ka Clementsi ooperi libreto aluseks.
Bernhard Schmidti kutsusid Naissaare elanikud Läätse-Schmidtiks. Enda lihvitud läätsedest konstrueeris ta juba noorukina fotoaparaadi, millega pildistas Naissaare elanikke ja väikesaare elu-olu. Esimese maailmasõja algul 1914. a pidid kõik elanikud Naissaarelt lahkuma ja sinna ehitati sõjalised kaitserajatised. Schmidtide perekonna uueks kodumaaks sai Saksamaa.
Enne ooperietendust Noblessneri valukojas sai tutvuda põhjaliku ülevaatega Schmidti elust ja tema leiutistest. See on tõesti hämmastav, mida kõike see geniaalne aju pole välja mõelnud. Optika ja teleskoopide kõrval konstrueeris ta ka käsivändaga elektrigeneraatori, horisontaalrootori purjelaevadele vastutuult sõitmiseks, tegi katseid lennukitehnika alal jne.
Ääretult põneva näituse koostas Rannarahva muuseumi direktriss Maivi Kärginen koostöös Hamburgi observatooriumi ja Bernhard Schmidti vennapoja Erik Schmidtiga.
Naissaarel alguse saanud Nargenfestivali kunstiline juht Tõnu Kaljuste otsis mitu aastat heliloojat, kes Schmidtist ooperi kirjutaks. Eesti heliloojad ideest tuld ei võtnud ja nii pöördus ta hollandi helilooja Dominy Clementsi poole. Kaljustet inspireeris Clementsi poolt ellukutsutud flöödiorkestri kõlapilt — flöödihelid saadaksid peategelast kui taevatähed. “Mul polnud Dominyle pakkuda ei libretot ega muusikat, ainult hägune idee,” meenutab Tõnu Kaljuste. Ta saatis heliloojale Schmidti uurija Walter Stephani koordinaadid Hamburgis, et juhul kui tal huvi peaks tekkima, siis saab ta Hamburgi ülikooli Bergendorfi observatooriumist materjale paluda. Kaljuste üllatus oli suur, kui juba kahe kuu pärast saadeti talle teade, et ooperi libreto on valmis ja helilooja kirjutab juba muusikat. Lavastajaks palus Kaljuste Giuseppe Frigeni, kes tuli 2012.aastal Naissaarele, et peategelase sünnisaarega tutvuda. Tõeliselt rahvusvahelises projektis laulavad peaosalisi eestlased — Endrik Üksvärav ja Maria Valdmaa, kes juhuse tahtel õpivad Haagi Kuninglikus Konservatooriumis, kus õpetab ka ooperi helilooja Dominy Clements.
Ooperi libretos vastanduvad ajaloolised faktid poeetiliste sisemonoloogidega. Saame teada, et oma esimese läätse valmistas Schmidt jääst ja et ta isa suri, kui poiss oli alles 10-aastane.
Igapäevaelu raskused ununevad tähistaeva all. “Tundub nagu juhiksin ma maailmalaeva, seistes Läänemere tekil,” laulab Endrik Üksvärav oma eriliselt särava tenorihäälega. Tasapisi rullub meie ees lahti ühe varaküpse lapse uskumatu tähelend väikeselt saarekeselt Euroopa suurimatesse observatooriumitesse, kus tema loodud teleskoope hindavad maailma parimad oma ala spetsialistid, teiste seas ka Edwin Hubble. Samas ei jää Schmidti elu puutumata ka Euroopat vapustanud sõdadest. Astronoomiaga tegelemine on ju rohkem rahuaja tegevus — sõja ajal pole aega ega raha tähtede poole unistada.
Taevatähtede jaheda sära kujutamise kõrval meelitasid flöödid oma pillidest välja ka heli, mis Schmidti kogu elu saatis — optilise läätse lihvimise heli klaasist alusel. Mõjuv oli ka lõpustseen, nii muusikaliselt kui visuaalselt. Valhalla asus seal meresügavustes. Vees sumav kangelane asetas oma lähedaste ja sõprade mälestuseks veepinnale küünlaid, lõpuks küünla ka iseendale. Vees hulpivad küünlad peegeldusid vastu ka lava kohal
“taevas”, mõjudes vilkuvate taevatähtedena. Aplausi ajal nägime, et haruldaselt tundliku valguskujunduse taga on samuti lavastaja Giuseppe Frigen.
Tõnu Kaljuste dirigendikepi all toimus müstiline etendus, mis jääb kauaks meelde ja paneb mõtisklema ajatute väärtuste üle. Ka selle üle,
kuivõrd andekaid ja huvitavaid isiksusi Maarjamaalt sirgunud on.
Sirje Vihma-Normet
Hetk ooperist. Foto: Leo Samama
