Eesti pikim liivarand
Narva-Jõesuu linna kõige tähtsamaks looduslikuks sümboliks on 10 kilomeetri pikkune liivarand. Madala põhjaga ning üksteise järel kulgevate madalikega meri soojeneb suplusvalmiks tavaliselt jaanipäevaks ja püsib sügisel kauem soojem, sest jõgi kannab sinna suvel üles soojeneva Peipsi järve vee.
Tervisesportlastele pakub männimetsaga palistatud rand suurepärast võimalust mööda veepiiri joosta nii kaugele kui süda ihkab ning pärast jooksu supelda merelainetes. Õhtuti saab rannas nautida kaunist päikeseloojangut. Rannas on hulgaliselt võrkpalliväljakuid, pallimängudeks väravaid, raamatu lugemiseks ripptoole ja lamamistoole. Hotell Meresuu juurest randa minnes, liivaluidete ja männimetsa serva pidi kulgevat laudteed mööda tuletorni poole jalutades leiab eest vabaõhu-jõusaali, laia koogivalikuga koduse kohviku Albatross ning veel edasi minnes rannarestorani Meretare, kus on lummav õhtupäike ja maitsvad toidud. Kingad näpuotsas, on väga mõnus mööda mereranda tagasi hotelli jalutada õhtupimeduses tähistaevast uudistades, kõrvus merekohin.
Narva jõe suudmes asuv Narva-Jõesuu
Linna teiseks oluliseks looduslikuks sümboliks kauni liivaranna kõrval on kahtlemata Narva jõgi, mis ühtlasi on läbi ajaloo olnud ka kahe maailma – Ida ja Lääne – vaheliseks nii füüsiliseks kui ka mentaalseks piiriks. Ka täna kulgeb mööda jõge Euroopa Liidu ja NATO piir. Kalarikas ja hõlpsasti veeteena kasutatav jõgi on olnud üks põhjusi, miks sinna kunagi asustus tekkis.
Narva jõgi saab alguse Peipsi järvest ja suubub Narva-Jõesuus Soome lahte. See on ainus jõgi, mis Peipsi järvest vett välja viib, aastas umbes poole Peipsi järve kogusest. Jõe laius varieerub vahemikus 250-650 m ning sügavus on keskmiselt 4-6 m, kõige sügavam koht (15 m) asub suudmes. 2016. aastast tegutsev Narva-Jõesuu sadam võtab vastu 1. maist 30. septembrini mereturiste veesõidukitega, mille suurim pikkus on 24 m, suurim laius 15 m ja suurim süvis 2,7 m.
Mereturistidel võib tekkida küsimus, kas Narva jõel sõitmine pole ohtlik, sest piiri tähistavad vaid sporaadiliselt paigutatud punased poid, mida venelased aeg-ajalt liigutavad ja vahel üldse ära korjavad. Turistide rahustuseks võib öelda, et piir Narva jõel on väga hoolikalt kaitstud, sest tegemist on Euroopa Liidu ja NATO piiriga ning küsimuste tekkides võib alati pöörduda abi saamiseks kohaliku piirivalvekordoni poole, mis asub Narva-Jõesuu sadama vahetus läheduses.
Narva-Jõesuu silmud
Narva-Jõesuud tutvustades ei saa mööda minna silmudest, mis on tänapäeval sealsete kalurite tulusaim püügiartikkel. Eestis leidub silmu pea kõigis Soome lahega seotud jõgedes, kuid kõige silmurikkam on Narva jõgi. Silm, teadusliku nimetusega jõesilm, on kohaliku kalanduse sümboliks.
Tegelikult pole silm kala, nagu tihti arvatakse, vaid sõõriksuulane ning kujutab endast ussitaolist veelooma. Erinevalt kaladest puuduvad välimuselt angerjat meenutaval olendil soomused, tal pole lõugu ning suu asemel on sarvhammastega varustatud imilehter. Samuti puudub tal luustik. Jõesilmude elust möödub enamus tegelikult meres ning jõgedesse tulevad nad vaid kudema. Siis ongi silmu püügiaeg. Parimad silmud püütakse alates oktoobrist kuni jõe jäätumiseni. Narva-Jõesuus toimub igal aastal septembri lõpus silmufestival, kus on võimalik osta värskeid ja marineeritud silmusid otse kaluritelt ning nautida erinevaid silmuroogasid.
Silmude püüdmine on peensusteni reguleeritud. Silmu püütakse jõe põhja paigutatud torbikutega. Jõe Eesti poolel on lubatud 15 000, Vene poolel samuti 15 000 torbikut. Eesti poolel paigaldatakse torbikuid Narva jõe suudmest kuni paisuni. Jões asuvast piirist peab mõlemale poole piiri 20 m torbikutest vaba vett jääma ehk siis jõe keskel peab olema 40 meetrit laevatee jaoks torbikutest vaba ala.
Püügiks tuleb taotleda ja välja osta maaeluministeeriumist püügiluba. Püügiload on jaotatud kaluritele ajaloolise püügiõiguse järgi. Kalurid kasutavad seda õigust ise, rendivad välja või müüvad edasi. Ajaloolise püügiõigusega käib kaasas ka püügikoht.
Silmutorbikud valmistavad kalurid ise või lasevad need kellelgi teha, poest neid osta ei saa. Silmude püük torbikutega käib tänapäeval nagu vanastigi. Piki jõekallast seotakse nöör, mille külge kinnitatakse 50 torbikuga jada. Jada viiakse paadiga risti üle jõe ja kinnitatakse ankruga jõe põhja. Torbikud asetsevad jõe põhjas 2-12 meetri sügavusel avausega mere poole, kust tulevad silmud. Eriti hästi tulevad nad öise tormiga. Iga püügikomplekt on märgistatud püügiloa numbri ja torbikute arvuga. Märgistusi käivad kontrollimas kalandusinspektorid, kes toovad märgistamata torbikud jõest välja ja lasevad torbikutes olevad silmud jõkke tagasi.
Narva-Jõesuu koduloomuuseumis saab vaadata silmupüügist ka filmi ja tutvuda silmutorbikuga. Marineeritud silme saab maitsta ja kaasa osta sadama lähedal asuvast kalaärist.
Näljalinnast supelsakste paradiisiks
Narva-Jõesuu esimest nime Hungerburg (näljalinn) kasutati esmakordselt 28.08.1684. Legendi järgi tuli selline nimi Narva-Jõesuule saksa kaupmeestelt, kes merehätta jäädes rannast toitu ei leidnud. Hungerburgi nimi säilis ametidokumentides kuni 1922. aastani. Asula nimetati ametlikult Narva-Jõesuuks 1890. aastal.
Esimesed püsivad elanikud olid lootsid. Liivane pinnas põllutööd ei soosinud ning peamine elatusallikas oli ikkagi kalapüük. Kuid juba sajand hiljem, 19. sajandi viimaseks veerandiks oli Narva-Jõesuust kujunenud suvituskoht ja kuurort.
Kuurordi rajamine Hungerburgi sai alguse kiire tööstuse arengu ja linnastumise ajastul, kui planeeriti uued tänavad, rajati veevärk, kaevati kuivenduskraavid, remonditi teid. Tegevust alustasid hügieeni, tervislike eluviiside ja puhkuse propageerimisega tegelevad liikumised.
Kalurikülast kuurordi rajamise mõte kuulub kunagisele Narva linnapeale Adolph Friedrich Hahnile (1832-1914). Hungerburgi arvatavaks eeskujuks oli Inglismaal La Manche’i väina ääres asuv Brighton. Looduslikku keskkonda peaaegu muutmata rajati avarate kruntidega rohelusse uppuvaid villasid, nii üüri- kui erasuvilaid ja pansionaate. Kujunes ainulaadne ja nüüdseks peaaegu täielikult hävinud puitpitsvillade arhitektuur. 1882. aastal avati esimene kuursaal, projekteerijaks oli Hahn ise. Asula keskmesse jäeti looduslikud pargid: Pime park (8 ha) ja Hele park (9,5 ha). Esimesed tenniseväljakud ehitati Heledasse parki 1895-1896.
Ametlikult suvituskohaks nimetas Riiginõukogu Narva-Jõesuu 1894. aastal. Tolleaegse Vene tsaaririigi pealinna Peterburi jõukamaid inimesi meelitas puhkama pikk peene liivaga rand ning mugav rongitransport Peterburi-Narva-Tallinn liinil. Narvast Narva-Jõesuusse sõideti aurikutega. Alates 1898. aastast hakkas sõitma ka regulaarne postitõld.
Kuurordid rajati eelkõige meditsiinilistel põhjustel. Parasjagu soolane vesi ja sobiv kliima olid põhilised, mille pärast suviti mere äärde mindi. Arstid soovitasid Narva-Jõesuud soojalt, suveravi sobis nii raskemeelsetele kui ka kergemeelsetele, sest mõlemaid tervistasid jalutuskäigud ja merevesi.
Tsaariaegses rannas valitses kindel kord, punase lipu lehvides läksid vette naised, sinisega mehed. Narva-Jõesuu oli erandlik oma demokraatia tõttu, sest leidus ka ühissupluse aeg. Trikood olid kohustuslikud, kuigi alastisuplus oli tollal trendikas. Korra ja moraalireeglite tõttu pidid rannaelu korraldajad vaeva nägema vettemineku organiseerimisega. Populaarseks sai Narva-Jõesuus supelvanker. Kui puhkaja andis märku, et soovib vette minna, siis rakendati hobune vankri ette, supleja sisenes vankrisse ja lasi end merre vedada. Selles oli omajagu väärikust.
Jõudsalt kasvas nii kohalike elanike kui ka igasuviste puhkajate arv. 19. sajandi lõpuks oli kohalikke elanikke üle 2000, neist 2/3 olid eestlased, ülejäänud olid venelased, isurid ja soomlased. Kohalik keeledialekt oli segu kõigist neljast keelest. 1914. aastal suvitas kuurordis 10 000 puhkajat.
Narva-Jõesuu kui kuurordi teine tõus oli 1930-ndate lõpus, kui suvitajaid oli jälle ligi 10 000. Nende seas oli palju Eesti kultuuriinimesi. Tammsaare, Tuglas, Vilde, Eller, Rinne, Kapid, Keres, Ots, Pinna – ka Näitlejate Liidu puhkekodu oli lühikest aega Narva-Jõesuus. Puhkajate seas oli ka sadu välismaalasi, eriti skandinaavlasi. Öeldi, et kui sind pole Narva-Jõesuus, siis sind pole olemas.
1935. aastal valmis töötute poolt hädaabitööde raames uus funktsionalistlik rannahoone, mille avamisega tähistati kuurordi rajamise 60. aastapäeva. Pidustustel osalesid riigivanem Konstantin Päts ja kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner. 1937. aastal valmis Eesti Kultuurfilmi film Narva-Jõesuust, millega tutvustati linna kui Läänemere Pärlitera ja Eesti Rivierat Köningsbergi messil ja Pariisi näitusel. Enne Teist maailmasõda toimus Narva-Jõesuus kirev ja mitmekesine kuurordielu, millest osasaamist ihaldas igaüks.
Rekordiliselt palju oli puhkajaid Narva-Jõesuus Nõukogude-perioodi lõpus, 1980-ndate teisel poolel. 1986. aastal näiteks oli 37 000 suvitajat, kellest üle poole peatusid sanatooriumites, pioneerilaagrites, ravi- ja puhkeasutustes.
Narva-Jõesuu tuletorn on Eesti kõige idapoolsem tuletorn, asudes Narva jõe läänekaldal. Tuletorn ehitati 1957. aastal Teise maailmasõja ajal hävinud vana tuletorni asemele. Valge-punasetriibulise betoontorni kõrgus jalamist on 31 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 35 meetrit. Tuli plingib pimedal ajal aastaringselt. Külalised saavad ronida ülemisele platvormile ja nautida vaateid pikimale liivasele mererannale, Narva jõele ja naaberriigile.
Linna kaugus Narvast on 14 km ja maakonnakeskusest Jõhvist 47 km.
Narva-Jõesuu – Supelsaksad südames. Narva muuseum (2016)
