Muusikute jaoks oli väga traagiline aasta 1944, mil märtsipommitamiste ajal hävines eestlaste kultuuritempel – Estonia Seltsi maja. Samal ajal, kui teatri poolel oli Eduard Tubina-Rahel Olbrei balleti „Kratt” etendus, toimus maja teises osas sümfooniaorkestri proov Olav Rootsi juhatusel. Tulekahjus hävinesid nii „Krati” partituur kui ka sümfooniaorkestri pultidele jäänud Heino Elleri Süidi orkestrihääled ja partituur. Orkestri prooviruumis seisnud raudkapp koos heliloojate käsitsi kirjutatud nootidega kukkus läbi leekides korruste keldrisse. Hiljem, kui see avati, siis oli rõõm suur, sest kõik noodid olid alles ja kahjustamata – teiste seas ka Tubina äsjavalminud 4. sümfoonia partituur.
Märtsipommitamiste ajal hävines ka konservatooriumi hoone ja kool evakueeriti Suure-Jaani lähedale Lahmuse mõisasse. Muusikute käsitusse anti ka kortermaja Kaarli puiesteel (hilisema tänavanimetusega Suvorovi puiestee). Seda maja kasutati kuni uue maja avamiseni aastal 2000. Muusikud kutsusid seda kesklinna maja „Suvoroviks” või „Suhvkaks”. Minu õpingute ajal 80ndate alguses kutsuti seda „Suvorkaks”. „Suvorka” oli õpilaste seas populaarne, sest peamaja asus tollal ju äärelinnas Kivimäel, kuhu sõitmine raiskas palju aega. Nii need õppurid siis „Suvorka” ja „Kivimäe konsi” vahel saalisid.
Suured muutused toimusid pärast 1948. a Üleliidulise Keskkomitee otsust Muradeli ooperi „Suur sõprus” kohta. Sellega algas uus stalinlike repressioonide laine muusikute vastu, keda süüdistati „kodanlikus natsionalismis”. Eesmärgiks oli hävitada inimeste teadvuses kõik positiivne seoses sõjaeelse iseseisva Eesti Vabariigiga. Konservatooriumis suleti oreliklass ja hakati õppejõude vallandama. Ei pääsenud ka need, kes olid olnud nõukogude tagalas nagu Hugo Lepnurm.
/…/ „Mida õpilased neist asjust rääkisid?” küsib flötist Liidia Selberg ja vastab samas ise: „Me kartsime, kõik kartsid, hirm oli suur.”/…/
Urve Lippus on oma raamatu varustanud põhjalike kommentaaridega, mis aitab nimederägastikus paremini orienteeruda ja teeb lugemise nauditavaks. Väga huvitav lugemine kõigile neile, kes tunnevad huvi eesti muusikaloo vastu.
Sirje Vihma-Normet
