Ei ükski hästipitseeritud protokoll ega sidusamast sidusam ajalookroonika saa asendada elavat Jumala Sõna. Isegi Joseph Flaviuse ajaloolised kroonikad on andnud uskmatule vaimule aina uusi põhjuseid usust eemale tõukavaiks tunnistusteks: see on ajaloolava jaoks ära lavastatud. Rahu ja rõõmu vallandub tõdemusest, et tee elava ülestõusmisusu juurde ei alga kirjatähest, vaid see lähtub igast armastavast inimsüdamest.
Ülestõusmisusk on inimese usutunnetuslik ja -kogemuslik teekond. Üks kogenute elutarkus on: “Siinses elus me võiksime hoiduda selle eest, et välised pisiasjad ei varjutaks peamist ega saaks meie elusuunda määravaks.” Ka üks palverändur on oma usus tõdenud: “Ülestõusmisepüha põhiküsimuseks ei ole ju üksnes see, kas surnud peale surma üles tõusevad, vaid me peaksime eneselt küsima, kas mina olen ülestõusnud?” Just vastuses sellele küsimusele avaneb elava usu saladus.
Üks ristiusukangelastest, apostel Paulus, kulgeb linnast linna. Ta tunnistab, et teeb seda ülestõusnud Kristuse armastuse sunnil. Oma elutee rännakul kohtub ta inimestega, kogedes nii head kui halba, nii kohtumisi kui lahkumisi, nii armastust kui salgamist, nii seda, mis mööduv ja seda, mis igavene. Tema elusõnum on tulvil püsivat rõõmu kogemust – vana on möödunud, vaata uus on tekkinud! See on ülestõusnud Kristuse armastus, mis pole lasknud tal tüdida. Armastus, mis rõõmustab tõe üle, mis lepib kõigega, mis usub kõike, ja talub kõike.(1Ko 13.6jj).
See pole see armastus, mida meie inimestena vahetevahel tavatseme armastuseks nimetada: pisut lahkust, veidi aega, hetk kaasaelamist ligimese rõõmudele ja muredele, vahel kübe enesevalitsemistki. Kas selline armastus suudab sundida? Kas selline armastus suudab lepitada? Apostel ei otsi omakasu ega armasta pelgast kohusetundest. Ta lihtsalt armastab Armastuse enda sunnil. Armastuse sunnil, mis on surnud kõikide eest. Ülestõusnud Jeesus Kristus on surnud kõikide inmeste eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud. Apostel armastab, sest ta kogeb ja tunneb, et selles ülestõusmisusus ja lootuses kumab vastu elu tegelikkuse täius.
„Kord murdnud selle maailma targad küsimuse, milline on maailma kõige suurem saladus? kallal oma pead. Üks tark öelnud, et see on elutahe. Teine aga vaielnud vastu, ei see on võimu tahe. Kolmas arvanud kahele risti vastupidi, et see on ilu tahe. Neljas seletanud, et esimese arvamus on õige, kuid jääb siiski poolikuks, sest maailma suurim saladus on igavese elu tahe. Igavese elu tahe ei ole küll maailm, aga ometi on selle kõige sügavam saladus.
Tõepoolest, kui heita kõrvale kõik väline ja püüda vaadata oma taotlusi ja tegemisi ülestõusmisusu valguses, siis on igavene elu see, millele inimene on püüdnud leida vastust läbi inimkonna ajaloo. Apostlil on võti igavese elu saladusele See on Jumala armastus. Ülestõusnu armastuse läbi elab inimene oma elu selles maailmas, ometigi mitte olles ise sellest maailmast. Kristuse armastuse läbi on inimene lepitatud Jumalaga ja ülestõusnud koos Kristusega. Niisii, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata uus on tekkinud! Aga kõik on Jumalast, kes on meid iseenesega lepitanud Kristuse läbi.
Elagem usus ülestõusnud Kristusesse ülestõusnud inimestena tema armastuse sunnil. Nõnda oleme Tema läbi ja koos temaga vastuvõetud Jumalas varjulolevasse tõelisse ellu.
Kristus on üles tõusnud ja surmaga surma maha tallanud! Aamen! Halleluuja!
Kalle Kadakas
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja
