Nobeli komitee esimees Thorbjörn Jagland kinnitas, et kõnealune otsus sündis üksmeelselt ja et seda polnud mitte eriti keeruline teha. Meedias kritiseeriti seda aga ägedalt ja paiguti (eriti briti meedias) koguni sarkastiliselt. On ka omamoodi paradoks, et Norra on ise kaks korda euroliitu astumise vastu hääletanud.
Komitee otsust tervitati probleemidega heitlevas Brüsselis suure eufooriaga. Euroopa Parlamendi president Martin Schulz kinnitas, et „rahupreemia omistati kõikidele ELi kodanikele.” Preemia suurus on €921,000, vaevalt võimaldab see summa euroliidul väljuda praegusest pangakriisist. Kui see raha jagada ELi 500 miljoni elaniku vahel, saaks igaüks dividendina €0.002, mis ei suurendaks küll kellegi pangaarvet.
Ajakirjanikust Londoni linnapea Boris Johnson leiab 15. okt ajalehes The Daily Telegraph'is (DT) ilmunud artiklis, et Nobeli rahupreemia tulnuks anda mitte Brüsseli klaasist ja terasest büroodekompleksile, vaid „Maggie'le”, Suurbritannia ekspeaminister Margaret Hilda Thatcherile, kelle idee vabast turumajandusest on inspireerinud mitte ainult Euroopa, vaid kõiki maailma rahvaid. Paruness Thatcheril oli selge nägemus Euroopa tulevikust ja ta hoiatas juba 1988. a Bruges'is peetud kõnes Euroopa ühisraha kasutuselevõtu eest, kuna ELi liikmesriikidel on erinevad harjumused ja majanduslik tase.
Boris Johnsoni arvates on ELi kui rahulooja ja -tooja roll ka tugevasti liialdatud, seda enam, et euroliit on oma praeguse poliitikaga jooksnud ummikusse. Linnapea Johnsoni sõnul on maailma 7 miljardi elaniku hulgas palju neid, kes vääriksid seda preemiat – arengumaades eluga riskides tegutsevad abitöötajad; need, kes võitlevad vihmametsade säilimise eest või inimkaubanduse vastu; vaprad ajakirjanikud türanniariikides; naiste õiguste eest seisjad Saudi Araabias jt.
Saksa uudisteajakiri Spiegel kirjutas 12. okt, et idee ELile rahupreemia anda on iseenesest ju hea, aga saaja on vale. Nende arvates väärib euroopluse kontekstis rahupreemiat Jacques Delors, Euroopa Komisjoni president aastatel 1985–1995. Selle mehe kandidatuur oleks ajakirja hinnangul kaalukam kui ELi oma.
DT 12. okt juhtkirjas küsitakse, kas Alfred Nobeli järglastel poleks mitte aeg preemiafondi paigutatud raha tagasi nõuda. Õigustamatuks ja tobedaks nimetatakse juhtkirjas rahupreemia andmist Al Gore'ile ja 2009. a „neofüüdist” Barack Obamale, kes oli just äsja presidendiks saanud, eriti aga ELile. Need otsused seavad kõrge komitee staatuse ja kompetentsuse kahtluse alla, kirjutab leht. Samas nenditakse siiski, et EL on suutnud koos Ühendriikide ja NATOga juhtida Euroopa läänelike väärtuste ja demokraatia teele.
„Kas EL teeb nalja?” küsib kõmuleht Sun konservatiivide endist rahandusministrit Norman Lamonti tsiteerides. Lamont leiab, et Nobeli rahupreemia ELile andmine on naeruväärne ja absurdne. Times'i hinnangul on komitee otsus kergemeelne.
Nagu ikka, on ka teistsuguseid arvamusi. DT Brüsseli korrespondent Bruno Waterfield arutles, miks Nobeli komitee sellise otsuse langetas. Ta toob põhjusena esile praegu kuristiku serval seisva euroliidu rolli konfliktide vältimisel Euroopas viimase 60 aasta jooksul, eriti Saksamaa ja Prantsusmaa vahel, aga ka kommunismi-ikkest vabanenud Ida-Euroopa riikidele osutatud abi. Waterfield on veendunud, et kõrgetasemelise preemia omistamine peaks ELile mõjuma katalüsaatorina, mis tõstaks selle institutsiooni kõikumalöönud moraali.
Ajaleht Financial Times jagab komiteele kiidusõnu, kes on märganud ELi ajaloolisi saavutusi.
„Euroopa Liit sai Nobeli rahupreemia „elutöö” eest,” kommenteerib Eesti Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Taavi Rõivas Postimehe arvamusportaalis (12.10.). Ta lisab, et EL on oma loomisest peale olnud rahuprojekt ning taganud kogu oma eksisteerimise ajaloo vältel rahu Euroopa mandril. Rõivas arvab, et pole võimalik võrrelda mõne autoritaarse riigi dissidentide ja ELi panust rahu tagamisse.
Postimehe 13. okt juhtkirjas küsitakse, miks sai EL rahupreemia just nüüd, 2012. a, mitte näiteks 2004. a, pärast suurimat laienemist liidu ajaloos või 2010. a Lissaboni leppe jõustumise järel. „See küsimus sunnib rahupreemia komitee otsust allegooriliselt tõlgendama: mitte 60-aastase rahu ja koostöö eest, vaid selle eest, et eurooplased pole neli aastat väldanud majanduskriisi taltsutada püüdes jõudnud tagasi sinna, kus oldi sada aastat tagasi,” öeldakse juhtkirjas.
Huvitav, kellele siis Nobeli rahupreemia detsembris Oslos üle antakse ja mida selle rahaga tehakse?
Elle Puusaag
