Täpselt nii ongi kirjas: lõvi ja siis sulgudes leopard. Mida?! Lõvi on heraldikas (heraldry) taga/jalgadele või vasak/poolsele taga/jalale TÕUSNUD lõvi, kes vaatab enda ette. Ja seega (peaga, mis profiilis) on ta „leopardne lõvi“. Eesti keeles kasutatakse selle tähistamiseks ka terminit ,,ründav lõvi“. Prantsuse ja inglise keeles lion või lion rampant.
Leopardiks nimetatakse SAMMUVAT ja OTSA/VAATAVAT lõvi, teise nimega lion passant guardant. Need meie kolm! Selle terminiga eristatakse nii öelda meie lõvisid taga/jalgadel seisvast lõvist, nagu on näiteks Soome riigivapil. Aga mõlemad on ikka lõvid. Kas sai selgemaks? Nagu soki/pesu/vesi? Või sama selge kui otsavaatavate lõvide (leopardite) silmavaade?!…
Tegelikult taas/ise/seisvumisel leiti, et vapil on tõe/poolest lõvid, mitte leopardid. 1993. aasta 13. aprillil vastu võetud riigi/vapi/seaduses kirjeldatakse Eesti vappi järgmiselt: „Eesti Vabariigi […] riigivapiks on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat, otsa/vaatavat (passant gardant) lõvi.“ Kui on hetkekski kahtlus, siis vaata ‒ neil kõigil on lakk (mane), nagu isa-lõvidel ikka. Kogu see leopardi jutt on heraldika täpsustamiseks. Ka põnev, kui süveneda viitsid (if you care to delve deeper).
KOLME LÕVI JÕUDMINE EESTISSE
Eesti looduses lõvisid ei esine. Ometigi jõudsid siia kolm lõvi/kutsikat hiljemalt 1219. aastal, kui Taani kuningas Valdemar II jõudis Põhjala risti/sõja käigus Eesti/maale. Taani aeg Eestis sai läbi 1345. aastal Jüri/öö üles/tõusu järel ning Taani kuninga/vapi kasutamine Eestimaal lõppes. Arvatakse, et Taani kuningas andis Tallinna linnale (siis nimega Reval) ja Eestimaa rüütel/konnale (knighthood) õiguse kasutada Taani vapiga väga sarnast vapi, millest kujunes välja Eesti vapp. Esi/algu võttis Tallinna (Revali) magistraat kasutusele kolme lõviga pitseri (seal).
Taani vapil on kujutatud kolme sinist sammuvat lõvi ümbritsetud südametega (tegelikult vesiroosi lehtedega). Inglismaa vapil on kujutatud kolme kuldset sammuvat ja otsa vaatavat (passant guardant) lõvi (leopardi) punasel kilbil.
Kui teid huvitavad vapid, siis järgmine kord, kui olete Tallinnas, ronige vana/linnast Toom/peale Toom/kirikusse. Selle kiriku seinad on täis balti-sakslastest aadlike (nobility) pere/kondade vappe, täpsemini vapp-epitaafe. Need on puust nikerdatud ja värvitud ning kanti matuse/protsessiooni ees ja hiljem pandi haua/kambri lähedale. Toom/kiriku vapi/kogu on ainu/laadne mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas..
Hunt ei ole meie vapi/loom, sest vanasti teda hirmsasti kardeti ning peeti kurjaks ja sala/kavalaks inimeste poolt peetud loomade sööjaks. Nüüd saame õnneks hunti vaadata teise mätta otsast. „Ta on väga hea vastu/pidavusega, sitke ja äärmiselt nutikas. Hunt on ellu/jääja. Ta on julge oma pere ja territooriumi kaitsmisel teiste huntide eest. Hundid hindavad privaatsust ‒ tahavad, et neid rahule jäetaks. Hundid austavad oma vanemaid ja armastavad oma peret. Hunt on karismaatiline. Need kõik on põhjused, miks hunt sobib rahvus/loomana Eestit ja eestlasi sümboliseerima.“ (Looduskalender kodulehelt „Hunt ‒ Eesti rahvusloom“.)