Nostalgiat sõnas ja pildis
aug. 25, 2017
Estonian Life No. 34 2017
Enda Bardell: Mis see marakratt üldse teab. Küppar & Ko, 2017. 88 lk. Pole üldse tähtis, mis see marakratt teab. Vaadakem pigem, mida ta on suutnud südames hoida ja nii hingeminevalt jäädvustada.
1939. aastal Varblas sündinud tüdrukukene oli 1944. aasta sügisel paras marakratt, kellel oli tegemist arusaamisega, miks ta koos oma perega pidi metsas magama ja küüninurgas vagusi püsima, kui sõdurid hangudega heinu läbi torkisid. Ei taibanud ka, miks teda ei lubatud põgenikepaadi põhjast luugi kaudu pardale ronida. Saksa sõjalaev oleks avastanud vana transportlaeva sisemusest 80 põgenikku ja need Rootsi asemel Saksamaale toimetanud. Pisike marakratt ei teadnud sellest midagi. Nüüd teab küll, on ammu Rootsist Kanadasse siirdunud ja elab Vancouveris, kus tegutseb kunstnikuna. Nii käib saatus ümber tillukeste marakrattidega: laseb neil sirguda nägusateks neidudeks, siis küpseteks naisteks, kasvatada üles oma lapsed ja lapselapsed ning lõpuks elada üle jahmatav tõdemus, et needki on marakratiea minetanud.
Lapsepõlvemälestustel on inimhinge jaoks hindamatu väärtus. Kes oskab neid nii kirkalt puhtana hoida ja sooja huumoriga helmestena ritta lükkida nagu autor, peab olema vaimu poolest tohutu rikas. Maitsekad illustratsioonid ja hästivalitud perefotod sulavad ladusa tekstiga sujuvalt kokku ja moodustavad kogusummas täisväärtusliku kunstiteose.
Raamatukese, mis originaalselt arvatavasti kirjutatud inglise keeles, on meisterlikult eesti keelde tõlkinud Peeter Lohuaru. Huvitava lisadokumendina on lõpuossa paigutatud purjelaev „Navigator” põgenike nimekiri, täpselt maha kirjutatud laeva logiraamatust. Tuleb nõustuda kirjastuse tutvustavate sõnadega tagakaanel, et üllitis on korraga lihtne lasteraamat ja mõjus mäluraamat. Ja lisada, et leidub lasteraamatuid, mille lugemine peaks täiskasvanuile olema kohustuslik. Tahaks südamest tänada autorit, kes ei pidanud paljuks oma hingerikkust lugejatega jagada.
Eerik Purje
