Kohtasin ta poega Antsu Rootsist eelmisel kevadel, saavutasime hea klapi, teatasin talle sügisel Viirlaidi raamatust, mille ta kohe ostis ja asus sõnaraamatu abil lugema. Kahjuks lõppes Antsu maine teekond vahetult enne jõule, ei teagi, kas lõpetas lugemise. Viirlaidi raamatus on ka mitmeid siin Torontos tuttavaks saanud soomepoisse mainitud.
Teiseks oluliseks ajalooliseks romaaniks, kirjutatud soomepoisina isiklike kogemuste põhjal, on kahes köites ilmunud Heino Susi „Sarviku sulased“ (1985). Nagu Viirlaidi, tundsin Heino Susi (1925-1987) hästi, tänu tema sõprusele minu isaga ning ta Metsaülikoolis peetud loengute põhjal. Elukutselt biokeemik, avaldas ta Eesti Kirjanike Kooperatiivi kaudu raamatuid, mis põhinesid tema põlvkonna ränkadele valikusunnistelistele kogemustele. Susi kirjutas ka Erik Virbsoo varjunime all populaarteadusliku ajalooraamatu noortele, „Lugusid möödunud aegadest“ (1987).
Heino Susi isa Arnold Susi oli Otto Tiefi valitsuse haridusminister, kes läks ajalukku ka ühe teise olulise kontakti tõttu. Nimelt mõistis N. Liidu ülemkohus Arnold Susi vangi ja asumisele Karaganda oblastisse. Kus tutvus Aleksander Solženitsõniga, kellest sai paljuski tema mõjul kirjanik. Solženitsõn kirjutas suure osa „Gulagi arhipelaagist“ Eestis, olles Arnold Susi juures Vasulas. Viimast on ka maintud, kuigi mitte nimeliselt teose esimeses osas.
Ilmselt oli Heino Susi tuttav käsikirjaga ja lause läks talle südamesse. Sõdurina lahkudes kodumaalt, võideldes läbi katsumuste end vabadusse sobis just Jumala poole pöördumine, et eluga pääseda.
Jõuaks nüüd pealkirjani, mille taas avastasin „Sarviku sulastes“. Heino Susi laenas lause luuletaja Paul-Eerik Rummolt. „Saatja aadress“ on tsükkel, mis valmis juba 1972. aastal, aga mille avaldamine keelati. See levis põrandaaluse käsikirjana kuni lõpuks ilmus 1989.a. Oluline on trükis nii: „nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus // ja ära tunda paratamatus paljude hulgas // kes teevad jõuga ette tema näo.“ Ilmselt oli Heino Susi tuttav käsikirjaga ja lause läks talle südamesse. Sõdurina lahkudes kodumaalt, võideldes läbi katsumuste end vabadusse sobis just Jumala poole pöördumine, et eluga pääseda. Ning eks see Jumalaga suhe ole alati isiklik. Ei pea olema sügavusklik, et uskuda heasse, lunastusesse, hinge päästmisele.
Heietan selliseid mõtteid enam kui pool aastat hiljem, kuna elame maailmas, mis jaanuarikuust saadik on olnud kurjem, arusaamatum, õieti väga antagonistlik. Paljudele võiks olla paslik Kõigevägevama pole pöörduda, nii nagu tegi vaevalt kahekümneaastane soomepoiss Saksamaal rinde kokkuvarisemise järgselt, pagedes venelaste eest heade liitlaste tsoonide poole. Lisaks juurde, et meil kõigil on vajadus vahel paluda abi või lohutust, lootust, kui leiame end rasketes olukordades. See ei pea juhtuma kirikus. Võib vabalt olla nii, et loodusvõimud, soe päikesepaiste, mahe tuuleke, õide läinud põõsad ja taimed pakuvad sellist tunnete leevendamist. Et on põhjust selle ilu keskel edasi võidelda.
Kuid tagasi usu, kiriku, Jumala juurde. Märkame kirikus jumalateenistustel, et need, kes seal tihti osalevad sõnumi jagamisel, on meie vanematest põlvkondadest. Kus on lapsed, kus on noored? Leeris käivad nüüd vaid üksikud, pühapäevakoolid, sealt saadu on ajaloolised mälestused. Demograafiline realiteet. Ühes siinses koguduses viidi mullu läbi vaid matusetalitusi pühapäevastele teenistustele otsa. Ei ühtegi ristimist, leerilast ega laulatust. Tänavu on kolm leerilast, teises koguduses oli vaid kaks. Kaua suudavad kogudused nii vastu pidada?
Aasta alul, 29. jaanuaril ilmus Toronto Staris pikem artikkel, pealkirjaks kuidas Kanadas on religioon, uskumine kaotanud pühendumuse. Andunuid, veendunuid on vähem ja vähem. Autor Galen Watts, St. Jerome’s ja Waterloo Ülikoolide õppejõud toob esile fakti, et 64 aasta eest, 1961.a rahvaloenduse järgi vähem kui üks protsent kanadalastest pidasid end ateistideks, täpsemalt sõnastades inimesteks, kel pole seost usuga. 60 aastat hiljem, 2021.a. rahvaloenduse järgi oli see arv kasvanud. Seda eriti 15- kuni 35-aastaste hulgas, 43 protsendini. Tuleb ka lisada, et 25- kuni 34-aastased kanadalased on OECD, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni riikides kõige kõrgema haridustasemega. Ilmselgelt neile religioon moodsas maailmas ei sobi ehk on liialt konservatiivne või isegi ebatolerantne. Viimase seisukoha hoidmist ju propageeritakse kõrgkoolides siin eriti agaralt.
Vanas Testamendis eriti on viha, kurjust, sõda, katastroofe kirjeldatud. Nii nagu ka meie moodsas maailmas kogeme, eriti praegu.
Peamisteks põhjusteks, mida annab autor ilmalikkuse tohutule kasvule, on ratsionaalsuse rõhk hariduses (teadustele ja mõistusele keskendumine), individualismi ning materialismi kummardamine ja pluralism, mis lahjendab diversiteedi läbi usuõpingute kaudu saadud teadmisi. Vähesed soovivad tänapäeval ülikoolis õppida usuteadust, isegi selliseid olulisi kursusi kuulata nagu religiooni sotsioloogiat. Kuna need kaks on inimkonna arengus känud käsikäes.
Oleme ausad, Piibel, kuigi sellega on oluline kodus olla, ei seleta kõike seletamatut. Vanas Testamendis eriti on viha, kurjust, sõda, katastroofe kirjeldatud. Nii nagu ka meie moodsas maailmas kogeme, eriti praegu. Kuid kas meie, nagu soomepoisist noormees Heino Susi, noor luuletaja Paul-Eerik Rummo pöördume lapsepõlves kogetud elamuste põhjal, vanemate, vanavanemate eeskujusid järgides Jumala poole? Vaid vähesed meist, kirikuskäivatega arvestades, nimetage oma sisemist, uskumisallikat milleks soovite.
Meil on kogukonnana ajapikku kogutud arusaamu, millega saaksime anda mõtlemismaterjali neile, kes vajavad abi, jaksu joosta juhuste sajus. Homse ja ülehomse nimel.
