Nagu VEMU peaarhivaari Piret Noorhani sissejuhatavatest sõnadest selgus, mamma ise üldse kohale ei ilmunud, vaid oli esindatud oma järeltulija näitleja Margus Tabori näol. Juba ta ilmuski ootusäreva publiku ette ja kukkus heietama lugusid nii oma lapsepõlvest kui ka hilisemast east. Petliku olemisega iidlane, reekis kut inime ja nägi velja samma moodi, pold versket lund vajagid.
Koordinaadid on sellega paigas. Edasi läheb asi keerulisemaks. Kuuldud lugusid usutavalt edasi anda käib harilikule kirjatsurale üle jõu. Rääkimata lugude liigitamisest ja nendest tõeprotsendi otsimisest. Tavatseb ju hiidlane ise ka rõhutada, et igas jutus peab täpselt nii palju tõtt leiduma, et vale kenasti koos seisaks. Margus oli küll nii ausa näoga, et lihtsalt polnud võimalik teda villase viskamises kahtlustada.
Mõned asjad said küll kohe selgeks. Mamma, kellest juttu, ei olnud Marguse ema, vaid vanaema. Nii et Margus ei olegi mamma poeg. Ammugi mitte mammapoeg. Tegi otsemaid klaariks, et Hiiumaal nimetatakse kõiki asju õigete nimedega. Et kuld on ikka kuld, kuid kullakambrit pole ühegi pere õuel, ei Suuremõisas, Käinas ega Emmastes. Vastav asutus on muidugi olemas, aga nimetus on selline, mida hiidlasel sobib küll välja ütelda, aga Peipsi ääres kasvanud reporteril ei sobi kirja panna, sest lehte loevad ka puritaanlased, kes eluaeg veeklosetti kasutanud.
Hiiu mamma jäi igas olukorras ehedaks ja suguvõsa matriarhiks, olgu tegevuspaigaks saun, Margus-pojukese koolitöö või kirjavahetus sellesama kroonuteenistusse võetud poisiga, kellele ikka pakk hea-paremaga saadeti. Kirjade ehtsuses polnud kahtlust, Margus oli need säilitanud, luges ette ja viis mõned lähemasse lauda, et keegi publiku hulgast oma silmaga kontrolliksid ja oma häälega välja ütleksid.
Tahaks loota, et kuulajaskonnas leidus küllalt neid, kes taipasid, et naerutamine polnudki selle ettekande põhieesmärk. See oli ekskursioon muinasmaale, mis vaid paar põlvkonda tagasi oli paljudele igapäevane elu. Sellistes mammades elab meie minevik, meie etnograafiline raudvara.
Ei, meid külastanud hiidlane ei luisanud. Polnud vajadust, sest tõde oli väljamõeldust naljakam ja kutsus esile spontaanseid naerupahvakaid. Siinkirjutaja naeris laia suuga kaasa, kuid neid ridu kirjutades on ta pühalik-tõsine. Tahaks loota, et kuulajaskonnas leidus küllalt neid, kes taipasid, et naerutamine polnudki selle ettekande põhieesmärk. See oli ekskursioon muinasmaale, mis vaid paar põlvkonda tagasi oli paljudele igapäevane elu. Sellistes mammades elab meie minevik, meie etnograafiline raudvara.
Kolkaptriotism on mõiste, mida sageli kasutatakse põlastava varjundiga. Tänane kirjamees, kes ise külas sündinud ja meheks sirgunud, ei häbene olla kolkapatrioot. Peale Hiiumaa on sellised mammasid elanud igas Eestimaa nurgas ja igaüks peegeldab oma kodupaika. Viru, Võru või mulgi mammad ei ole põrmugi vähem ehedad kui äsjakuuldu. Neid eraldab üksteisest vaid keelemurre ja maailmavaade. Sügavas metsatihnikus on ellusuhtumine teistlaadi kui mereäärses avaruses, elatanud pereema hoiak jääb aga põhiliselt samaks. Seepärast summutagem naer ja tänagem külalist kauni ja kalli kingituse eest. Siinkirjutajal igatahes on hinges tunne, nagu oleks just armulaualt tulnud.
