Aastakümneid oleme seda teinud turvalises rahuaja meeleolus, vaadates otsekui akadeemiliselt tagasi kaugele minevikule. Nüüd on olukord muutunud. Meie idanaaber, kellega Konstantin Pätsil oli palju kokkupuuteid, on taas sõjas. Idanaaber on jälle rünnanud oma naabrit. Ja see kurikuulus rünnak leidis aset mullu 24. veebruaril – meile, eestlastele, otsekui ajaloo pilge.
Ukrainlased võitlevad oma vabaduse eest igal hommikul ja igal õhtul. Sõda kestab iga päev ja inimesed on ohus igal öösel. Põhjus, miks mürsud ja kuulid ei vihise just siin ja praegu, on selge ning lihtne – Eesti on praegu õnnelikumas olukorras, kui ta oli Pätsi ajal. Meil on nüüd mõjuvõimsad liitlased. Vaba läänemaailm on valusate õppetundide hinnaga jõudnud arusaamisele – parem on loobuda põhimõttest: igaüks vaadaku ise, kuidas ta hakkama saab. Just sellises maailmas elas meie riik aastal 1939.
On ikka veel neid, kes süüdistavad president Pätsi ja kindral Laidoneri meie vabaduse kaotamises pikaks ajaks. Kuid president Päts oskas näha kaugemale. Ta sai aru, mis vahe on riigi hävingul ja kogu rahva hävingul. Ikestatud riiki saab taastada, kui rahvas on alles. Kui rahvas on hävinud, pole kedagi, kes riigi taastaks. Seda kõike võisime me kogeda laulva revolutsiooni ajal aastail 1988 – 1990, mis päädis uue vabadusega aastal 1991.
Praegune aeg ja ajavaim sunnivad meid harilikust enam mõtlema ajaloole ja tulevikule. Me peame senisest selgemini mõtestama oma seisundit riigirahvana – peremeesrahvana omal maal. Meie riik on hakanudki senisest enam panustama riigikaitsesse. Aga me peame endale aru andma, et riigikaitse tegelik alus on vaba ja võitlusvõimeline rahvas. Meie oma ühing [MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum, toim] on selles sihis teinud ära suure töö. Oleme tugevdanud Eesti ajaloomälu, oleme paljude aastate jooksul andnud au nendele, kelle ees oleme tänuvõlglased. Siinkohal on õige hetk ja õige paik lausuda südamlikud tänusõnad meie väsimatule Elle Leesile, ilma kelle eestvedamise ja hooleta poleks me nii kaugele jõudnud.
Eeloleval talvel pühitseme kaht olulist juubelit. 23. veebruaril on president Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäev. Kaks nädalat varem, 12. veebruaril möödub 140 aastat kindral Laidoneri sünnist.
Ent veelgi varem, tänavuse jõulukuu 22. päeval on riigivanem Jaan Tõnissoni 155. sünniaastapäev.
Nüüd viimaks on Eesti Vabariigi pealinnas mälestusmärk meie riigi väljakuulutajale, esimesele valitsusjuhile ja esimesele riigipeale. Jaan Tõnissoni Selts on otsustanud algatada ausamba rajamise Tallinna ka Jaan Tõnissonile. Ajalugu ei saa iialgi otsa, nõnda ei lõpe ka ajaloo tähistamine.
Oleme oma riigi rajajate, oma rahvuslike suurmeeste ees tänuvõlglased. Ilma nendeta poleks me täna need, kes me oleme. Nüüd on õige aeg valmistuda nimetatud suurteks tähtpäevadeks. Me saame kõik selleks kaasa aidata – olgu rohujuure tasandil või riigiasutusi selleks ergutades.
Seistes tänasel kurval aastapäeval presidendi kalmul, tundkem rõõmu selle üle, et me saame, et me võime siin seista. Ärgu iial rohtugu meie teerada siia kalmukünkale. Hoidkem oma Eestit ikka südames!
