Eespool öeldu põhjal peab rahvast esindava riigivõimu tegevus olema kooskõlas põhiseadusega ja sellega, mida valitsust moodustav erakond või erakonnad on lubanud oma valimiseelselt avaldatud programmides teha või mitte teha.
Võib arvata, et hääleõiguslike kodanike teadmised erakondade kavadest on piiratud. Põhiseadust lugenuid on tõenäoliselt väga vähe. Nii võib riigivõim aeg ajalt teha üht kui teist, milleks rahvas neid oma häälte andmisega pole volitanud. Suur osa rahvast on siiski väga teadlik, et iseseisvust kaitsev Vabadussõda lõppes Tartu rahulepinguga, milles Venemaa kinnitas igavesti loobuda kõigist õigustest, mis neil on varem olnud eestlaste ja nende maa üle. President Meri ütluse kohaselt on Tartu rahuleping Eesti Vabariigi sünnitunnistus ja seda on rahvas õigustatult pühaks dokumendiks pidanud.
Vaatamata lepingus antud lubadustele, 1939. a baasidelepingus nende lubaduste täitmise kinnitamisele ja Helsingi konverentsi (a. 1975) kokkuleppega nõustumisele, demarkeeris Venemaa ilma Eestilt nõusolekut küsimata Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri samal joonel, mis eraldas vägivaldselt loodud ENSV-d ülejäänud Nõukogude Liidust. Eesti riigivõim hakkas – rahvale põhjendusi esitamata – taotlema Tartu rahulepingus väga üksikasjalikult määratud riigipiiri paiknemise kokkuleppe muutmist. Mais 2005 allkirjastatigi uus piirileping, millega tühistati Tartu rahulepingus olev riigipiiri paiknemist kirjeldav peatükk.
Põhiseaduse paragrahve lugedes leidsid mõned rahva analüüsivad liikmed, et mais 2005 sõlmitud piirileping Venemaaga oli põhiseadusevastane toiming. Õiguskantsler ei nõustunud talle esitatud pöördumist menetlema, sest tema hinnangul leping ei olnud vastuolus põhiseaduses määratud riigipiiride muutmist lubava paragrahviga. Et idapiiri lääne poole liigutamine tingis ühe kahekümnendiku Eesti maa-alast Venemaale loovutamist, seda ei pidanud õiguskantsler uue piirilepingu sõlmimist takistavaks asjaoluks. Ja nii on ilmnenud täiesti hämmastamapanevalt: kõrgeima riigivõimu kandja poolt volitatud esindajad ei peagi toimima põhiseaduses määratu alusel.
Kõik põhiseaduses sätestatu on meie riigiõiguste parimate peade arvates raskesti mõistetav. Õigesti mõistmiseks on kirjastatud kolm „Põhiseaduse kommenteeritud väljaannet”. Viimases, 1000- leheküljelises raamatus, on öeldud: „Eesti riigiõiguslik areng, ja ka riigiõigusliku mõtte areng on olnud märkimisväärne. Põhiseadust on õpitud tõlgendama eesmärkidest ja väärtustest lähtudes, grammatiline tõlgendus on saanud kaasaja ühiskonnas sobiva koha teiste tõlgendusvõtete seas, aga mitte neist eespool. Ühtlasi tähendab see, et nõnda nagu teisteski arenenud riikides, ei anna pelgalt Põhiseaduse teksti lugemine vastuseid riigiõigusliku tegelikkuse kohta.”
Idapiiriga seonduvalt on „Kommenteeritus” öeldud, et „PS ei välista Eesti riigipiiri muutmist, sealhulgas selle võimalikku vähendamist, kuid seda §-st 122 tulenevalt üksnes Eesti Vabariigi riikidevaheliste lepingute kaudu. Praegusel ajal ei ühti aga Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olev territoorium Eesti riigi poolt 2. veebruaril 1920. a sõlmitud Tartu rahulepingus kindlaksmääratud riigipiiriga, mille õiguslikku kehtivust deklareerib § 122 lg1.”
Väide, et riigipiiri paiknemist võib muuta ja Eesti maa-ala pindala vähendada, ühtib teadmisega, mida tavakodanik saab pelgalt põhiseaduse teksti lugedes. Et aga muutmist ja vähendamist võib teha üksnes riikidevaheliste lepingute kaudu, nõuab „eesmärkidest tulenevat tõlgendamist.” „Kommenteeritus” ei ole aga määratud tõlgendamise eesmärke. Ilmselt neid eesmärke teavad ainult „Kommenteeritu” koostajad. Mingi ettekujutuse eesmärkidest võis anda ETV saade „Kahekõne” (13.01.11), kus riigiõiguste professor ja õiguskantslerite (või ainult praeguse?) nõustaja Lauri Mälksoo seletas, et Tartu rahulepingu sätteile tuleb anda tänastele nõuetele vastav „õiguslik tähendus” ning et Eestil oleks kasulik kehtiva lepingu kehtivuse üle hakata Venemaaga vaidlema Haagi rahvusvahelises kohtus. (Ainuüksi vaidluse alustamine annab vastasele märku, et meiegi arvame, et mingit okupatsiooni ei olnud!) Alternatiivselt võiks Mälksoo arvates paluda, et „Venemaa tunnistaks Eesti okupeerimist ja sellega kaudselt ka Tartu rahulepingut ning Eesti loobuks okupatsiooni kahjunõuetest.”
Kui põhiseaduse teksti ilma tõlgenduseta lugeda, siis mõistab ka algharidusega lugeja et „Eesti riigi maa-ala on lahutamatu ja jagamatu tervik (§2)” ning et seda sätet võib „muuta ainult rahvahääletusega (§162).”
Kui ei soovita jätta jõusse praegu ikka veel kehtivat Tartu rahulepingut, tuleb korraldada idapiiri ja sellest tuleneva maa-ala loovutamiseks rahvahääletus – enne kui asutakse Venemaaga läbirääkimisi pidama. See tõik on niivõrd üheselt mõistetav, et isegi „õpitud tõlgenduste” abil pole võimalik teisiti toimida. Ent ometi on „volitatud tõlgendajad”, sealhulgas õiguskantslerid, koos riigivõimuga justkui vandenõuna pidanud õigustatuks nii idapiiri paiknemist Venemaa poolt soovitud paigas kui ka osa Eesti maa-ala Venemaale kinkimist. Kas riik võib nii olulises küsimuses rahva tahte tuvastamata jätta?
Harri Kivilo
Raamatu „Kustumatu õiguse nimel” autor
