Kongressi korraldas Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN), mis asutati 1954. aastal New Yorgis ning on sellest ajast olnud sillaks Eesti ja üleilmse diasporaa vahel. Tänaseks elab hinnanguliselt 200 000 eestlast väljaspool Eestit – iga viies eestlane. Kongress pakkus haruldast võimalust, et need kogukonnad saaksid ühes kohas kokku – sündmus, kus “vana kohtus uuega” mitte ainult vanuse, vaid ka vaatenurkade, kogemuste ja energia poolest.
Päev algas jõuliste ja kindlust andvate sõnavõttudega Eesti välisministrilt Margus Tsahknalt ning Välisministeeriumi kantslerilt Jonatan Vseviovilt. Nende kohalolek tõi kaasa olulise sõnumi: Eesti ei vaata diasporaa poole kui kaugete sugulaste, vaid kui rahva loomuliku ja olulise osa poole, me oleme üks rahvas.
Nende kõned ei hoidnud tagasi tõsistest teemadest: sõda Euroopas, oht Venemaalt ja haprad rahvusvahelised julgeolekustruktuurid. Mõlemad juhid rõhutasid selgelt Eesti vankumatut seisukohta – riigi iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus ei ole tingimuslik. „Me oleme tugevamad kui kunagi varem, meil on suurepärased liitlased,” ütles Tsahkna. „Ja Eesti ei anna enam kunagi oma vabadust käest.” Ligikaudu 90% eestlastest toetab seda seisukohta ning pea 80% on valmis Eestit isiklikult kaitsma. Selline üksmeel ületab riigipiire.
Paljud meenutasid, kuidas varajased eestlaste kogukonnad tuginesid ajalehtedele ja raamatutele, et hoida sidet mitte ainult kodumaaga, vaid ka üksteisega.
Kogu päeva jooksul naasti nii ametlikes aruteludes kui kohvipauside vestlustes ajatutele teemadele uue teravusega: Mida tähendab olla eestlane väljaspool Eestit? Mis meid ühendab? Kuidas säilitada identiteeti, kui keel kaob ja mälestused ulatuvad üle ookeanide ja põlvkondade?
Paneelarutelu rahvusliku identiteedi ja kultuurimälu teemal diasporaas tõi esile just need küsimused. Alates 1944. aasta suurpõgenemise mõjust kuni keele, kirjanduse ja ajakirjanduse rollini identiteedi kujundamisel – jagatud lood rääkisid traumast, usaldusest ja visadusest. Paljud meenutasid, kuidas varajased eestlaste kogukonnad tuginesid ajalehtedele ja raamatutele, et hoida sidet mitte ainult kodumaaga, vaid ka üksteisega.
Ausalt räägiti ka tõe haprusest valeinfo ajastul ning sellest, kuidas mälukaotus või selle moonutamine võib lammutada rahva ühist ajalootunnetust. Mitmed esinejad hoiatasid, et võõrvõimude – eriti Nõukogude – kujundatud ajaloonarratiivid mõjutavad endiselt Lääne akadeemiat ja meediat, moonutades alateadlikult arusaamu Eesti ajaloost ka tänapäeval. Eesti häälte kuuldavaks tegemine – valjult ja selgelt – ei ole ainult kultuuriline, vaid ka geopoliitiline küsimus.
Fotogalerii
Fotod: Kai Kiilaspea
Üks inspireerivamaid sõnavõtte tuli Rootsi eestlaste esindajalt Aho Rebaselt, kes meenutas diasporaa vaikset jõudu. Tänaseks tegutseb üle 600 Eesti organisatsiooni 27 riigis, moodustades ainulaadse ülemaailmse võrgustiku, mille potentsiaal on Eestile tohutu – keeleoskused, kohalikud teadmised, diplomaatilised kontaktid, investeeringud, lobitöövõimekus ja koolitusvõrgustikud. Selle ressursi mõju ulatub kaugele – ja see kasvab.
Päeva kõige energilisem hetk saabus aga ümarlauas, kus käsitleti noorte eestlaste identiteedi kujunemist väljaspool kodumaad. Keegi ei eitanud väljakutseid: põlvkondadevahed, keelekadu, topeltidentiteedid ja tõsiasi, et mitte iga noor ei soovi liituda kooriga või korraldada iseseisvuspäeva.
Nad soovisid usaldust, mitte sümboolset hõlmamist. Päris rolle, mitte formaalseid kutsumisi.
Välismaal elavad noored eestlased rääkisid avatult kuulumisest, kahepaiksest olemisest ja sellest, mis tegelikult töötab, kui eesmärk on järgmise põlvkonna kaasamine. Nende mõtted olid ausad ja värskendavad. Nad kõnelesid “sees ja väljas olemise” tundest – et ei tunne end lõpuni eestlasena uuel kodumaal, kuid sageli ei peeta neid ka täielikult kohalikuks Eestis. Ja ometi ei olnud nad pettunud. Vastupidi.
Nad soovisid usaldust, mitte sümboolset hõlmamist. Päris rolle, mitte formaalseid kutsumisi. Uusi formaate, mis arvestavad tänapäevase elurütmiga – olgu selleks paindlik vabatahtlik töö, konkreetsete ülesannete täitmine või suhtlus juba kasutatavate kanalite kaudu.
Üks noor ütles otse: „Me ei ole mingi haruldane liik – lihtsalt kutsuge, ja lubage meid sisse.” Teine lisas: „Me ei pea vanu traditsioone asendama, andke meile vaid ruumi, et luua midagi meie näoga nende kõrvale.”
Päeva lõppedes jäi kõlama lootus. Kuigi väljakutseid on – alates geopoliitilisest ebakindlusest kuni põlvkondade vahetuseni – andis kongress selge kinnituse: eestlastel, olenemata elukohast, on ühine südamelöök. Laulu, sõna, mälu või tegude kaudu kirjutatakse üleilmset Eesti lugu paljude kätega – nii noorte kui vanade kätega ja mõtetega.
Ja kui see kongress midagi tõestas, siis seda: kui need käed ja mõtted ühinevad, sünnib midagi tõeliselt vägevat.
Kristel Alla, eesti.org.au
