Koguduse segakoor Liina Purje-Lepiku juhatusel ja Juha Tikkase klaveri saatel avas kolme lauluga jumalateenistuse. „Luba mind vaikses palves“ (Krimm/Ruutsoo), ladinakeelse Konstantin Türnpu helindi „Adoramus te Criste“ (Palves kummardame Sind) ning ristile löömist, aga samas Rahu maale minekut Ketsemani aiast kinnitas „Valu tee“ (Graun).
Juha Tikkase prelüüdile orelil järgnes Mendelssohni viisile seatud sobiv koguduse leinalaul, kus kinnitati, et Kolgatale tullakse oma koormaga, mis asetatakse risti alla valus murtuna. Noored koguduse liikmed Kati Kiilaspea (emakeeles) ja Christopher Tensuda (inglise keeles) lugesid pärast avaliturgiat päevakohast evangeeliumi.
Jutluse aluseks oli hingekarjane Kalle Kadakas valinud vaid ühe lause, Luuka 24:39. Jeesus ütles jüngritele „Teie olete nende asjade tunnistajad“, vihjates sellele, et kõik peab täide minema, nagu Pühakirjas on kirjutatud, ka tema surnuist ülestõusmisele. Seda isegi siis, kui rahvas Kolgatal olid eemalseisjad, nii vaid vaatamas, mitte sekkumas. Jutluse sõnum viis kirikulise mõtlema ka tänapäeva karmile, tihti kurjale elule, kuna õpetaja päris, mis on inimese hind? Kus olid Kolgatal need, keda Jeesus päästis, kus on tänapäeval need, kes seisavad ülekohtu vastu? Kogudus vastas järgmise ühislauluga, et ristisurma rada on neile elutee.
