Laupäeva hommikul Seedrioru väravast autoga sisse sõites tervitas festivali osavõtjaid brigaad Seedrioru abilisi. Kõigil oli oma amet – kes pani randmele käepaela, kes vahetas raha, kes andis programmraamatu kätte. Sellega oli kõik oluline osalemiseks käes.
Alale sõites oli hommikul näha vasakut kätt suurel rohumaal telgilinn, omaniku auto pargitud kõrval. Telgid kuuluvad enamasti noortele, kes ostsid pileti ka reede õhtuks, et sõpradega kauem koos olla.
Suviharjal osalejad tulevad kohale erinevatest kohtadest. On muidugi krundiomanikud ja päevaks kohale tulnud inimesed lähiümbrusest (Hamiltonist, Kitchener-Waterloost, Londonist, St. Catharines'ist) ja kaugemalt – Torontost, isegi USAst. Sel aastal oli aru saada, et küllaltki suur arv inimesi olid Eestist. Paratamatult laulupeoaastal oli keskealisi inimesi vähem kui tavaliselt, aga lõbusate noorte arv oli siiski rohkearvuline.
Noored võistlesid hoogsalt meeskondades võrkpalliväljakul, publik elas kaasa. Turniiri korraldaja oli Kristiina Nieländer. Lastele lustimiseks oli täispuhutav hüppemaja, mille eest hoolitses Tiina Heap. Batuut sai kasutust nii laste kui ka vanemate inimeste poolt. Paljude rõõmuks pakuti ka sõitu õhupalliga. Need, kes soovisid hoopis aju proovile panna, said rahulikumas tempos Toronto Eesti Maleklubi esimehe Jaak Järve malesimultaanist osa võtta.
Aktuse ja võidutule süütamise avasõna pidas Seedrioru juhatuse esimees Jaanus Kimsto. EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat võttis sõna Eesti vabaduse eest võidelnud langenute mälestamiseks ja süütas võidutule, mille andis üle Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Kanadas esimees Endel Lindaja. Sõna võttis ka EKNi esimees Markus Hess, kes toonitas, et peame valvsad olema Venemaa suhtes ja austama meie võitlejaid.
Vaimuliku jutluse pidas õpetaja Peeter Vanker, kes tõi tähelepanu juutide ja eestlaste sarnasele minevikule, kus mõlema rahva vägivalla tõttu välismaale paisatud inimesed seisid keerulise küsimuse ees – kas minna võimaluse kerkimisel pärast pikki aastaid oma kodumaale tagasi või mitte.
Ene Rebane-Billings pidas mälestusväärse kõne, põimides kokku oma vanemate ajalugu alates Eestist ja armsaid mälestusi Seedrioru suvekodust, kus Ene pere oli aktiivne selle tekkeajast alates. „Ärme unustame nende panust,” ütles ta, tuues tähepanu viikingitest inspireeritud mälestusausambale Seedriorul. „Vanema põlvkonna jutud vajavad jutustamist,” lisas ta.
Linda Varangu luges oma kõnes ette oma ema Saima Varangu mälestusi. Kõnelesid ka Mai-Liis Tammemägi-Hess ja Ruth Veskimets. Lauluga esinesid kolm imeilusate häältega noort lauljat õed Liivi, Merike ja Helmi Hess. Lõppsõna jäi Thomas Kogerile.
Pärast aktust oli rahval aega ostusid teha. Lisaks Lia Sarafiani meenetelauale olid kohal organisatsioonid oma vara ja informatsiooniga Eesti Sihtkapital Kanadas, Kotkajärve Metsaülikool ja AKEN basaariesemetega. Jüri Kimsto ja ta köögimeeskond pakkusid mitu päeva järjest maitsvat Eesti toitu.
Hiljem toimus ausamba juures „mõttesild kodumaale” Liisa Kääridiga. Pimeduse saabudes järgnes ilutulestik ja suur jaanituli andis peotujule palju juurde. Olavi Kelle juhendas laulmist kitarri saatel. Lisaks sellele näidati Jim ja Maureen Tusty filmi „To Breathe as One” vabaõhuteatri alal. Kes pärast lõkketuld veel pidutseda tahtis, sai tantsu lüüa „The Big Chill” rokilugude saatel korvpalliväljakul tähtede all kuuvalgel ööl. Nii võeti vastu aasta kõige pikemat päeva Suviharjal.
Maimu Mölder
Fotogalerii – fotod Eneli ja Maimu Mälder