Eesti Rahvushäälingu korrespondent Tiit Karuks käsitleb Londoni olümpiaid läbi muutuva aja prisma (ERR, 27.07). Ta küsib, milline oli maailm 1908. a ja milline 1948ndal, kui seljataha oli jäänud kaks maailmasõda. Ja milline on see aastal 2012? Karuks kirjutab, et „olümpiamängud on läbinud pika tee aatelise spordinoorsoo piiratud ulatusega jõuproovidest proffide pompoosseteks etendusteks”, olles minetanud oma kunagise amatöörspordi puhtuse. Elukutseliste sportlaste osalemine olümpial on nüüd loomulik, mis tõstab muidugi mängude kvaliteeti ja pakub vaatajale suuremat põnevust.
Kaasaegsed olümpiad pole mitte ainult rahvusvahelised suurvõistlused, vaid ka suurejoonelised spordipeod, mis on muutunud riikide võimalusi ja vahendeid ületavaks ülikulukaks ettevõtmiseks ning jätavad riigikassasse suure augu.
Teiseks on nendes kindlasti ka poliitilist hõngu. Olümpiamänge on propagandistlikel eesmärkidel ära kasutatud ja poliitilistel põhjustel boikoteeritud. Alles eelmise, Pekingi olümpia päevil alustas Moskva 2008. a sõda Gruusiaga. Üldiselt tõrjuvad aga olümpiauudised tagaplaanile sõja- ja kriminaaluudised, ehkki teatud mõttes on spordivõistlused võrreldavad ka sõjatandril toimuvaga – samasugune kompromissitu heitlus!
„Tugitoolisportlased” istuvad muidugi pikki tunde telerite ees, jälgides mängude ülekandeid, kritiseerides pakutavat ja ahmides spordiuudiseid. Kõike olümpial toimuvat pole muidugi võimalik jälgida, sest alasid on vast isegi liiga palju.
Meie tähelepanu on muidugi esmajoones pööratud Eesti sportlastele. Kolmapäeval luhtusid üsnagi kindlad medalilootused, kui maailmameistrist vehkleja Nikolai Novosjolovi Londoni olümpiadebüüt ebaõnnestus juba avaringis. Selle lehe ilmumise päeval sõuavad finaalvõistlusel paarisaerulises neljapaadis Tõnu Endrekson, Andrei Jämsa, Allar Raja ja Kaspar Taimsoo, kellel on häid väljavaateid tulla medalile. Lootusrikkalt vaatame ka kettaheitjate kolmikule – Märt Israel, Aleksander Tammert ja Gerd Kanter, kes on võistlustules 6. ja 7. augustil. Hoiame pöialt kõigile teistelegi Eesti olümpialastele!
Aga isegi siis, kui Eesti sportlased lahkuksid Londonist ilma ühegi medalita, pole meil põhjust neid kritiseerida. Nagu president Toomas Hendrik Ilves ütles, ei peaks Eesti end saadavate medalite arvu põhjal hindama, kuna iga sportlane annab olümpial nagunii oma parima. Ajatuulte muutustest hoolimata ei ole ka keegi siiani uppi löönud ilusat põhimõtet, et olümpial pole tähtis mitte võit, vaid osavõtt.
Elle Puusaag
