Üheks selliseks väärtuseks on sõnavabadus – võimalus tuua ehe tõde kõigi Vahtralehemaa elanikeni; ka nendeni, kes inglise või prantsuse keelt ei valda. Selle tänuväärse ülesande on oma õlgadele võtnud Kanada Etnilise Pressi ja Meedia Nõukogu (National Ethnic Press and Media Council of Canada, NEPMCC) oma asutaja ja tulihingelise presidendi Thomas S. Sarase juhtimisel, teenindades 7 miljonit uut kanadalast 650 trükiväljaandega, millest lõviosa moodustavad etnilised ajalehed, sh ka Eesti Elu. Etniliste lehtede temaatiline ampluaa on lai – nendes tuleb ruumi leida kohaliku kogukonna sündmustele, Kanada ja rahvusvahelistele uudistele, kodumaal toimuvale, kultuurile, poliitilistele kommentaaridele, reklaamile jne, jne.
Möödunud nädalal avas Toronto linnapea Rob Ford raekoja fuajees NEPMCC korraldatud etniliste ajalehtede näituse Canada's Other Voices, kus ka meie leht oli esindatud. Peter Kuitenbrower kirjutab ajalehes National Post (11.05), et ajal, mil keskajalehed virelevad, kosuvad paljud etnilised väljaanded. Ta toob näiteks punjabikeelse päevalehe Daili Panj Pani, mis ilmub tööpäevadel 12.000-lises tiraažis ja nädalalõppudel koguni 22.000-lises. Ehkki sellise tellijate-ostjate arvu juures ei peaks olema majanduslikke probleeme, on lehe toimetaja Jaspar Shetra kasutanud mitmeid „nippe” kulude vähendamiseks. Torontos töötab toimetuses 15 inimest, kuid 30 teenistujat on palgatud Indias Punjabis, kus tehakse suurem osa tööd märksa madalama tasu eest kui siin. Internetiversioon pole peatoimetaja sõnul neile ohuks, sest tema vanemaealised rahvuskaaslased võrguvõimalusi ei kasuta. Vene toidupoodides tekitavad hämmastust tasuta ajalehtede virnad. Neid on igale maitsele – alates poliitilistest kuni meelelahutuslike ning info- ja reklaamväljaanneteni.
Kuid on ka teistsuguseid näiteid. Kuitenbrower kirjutab, et kui 20 aastat tagasi ilmus Torontos 20 itaaliakeelset ajalehte, siis praegu vaid neli. 11-st kreekakeelsest väljaandest on alles kolm.
Etnilistel lehtedel on oluline ja tänuväärne missioon – pakkuda lugejatele nende emakeeles võimalikult rikkaliku infot, aidates neil seeläbi lõimuda uue asukohamaa ühiskonda, kuid säilitada samas rahvuslikku identiteeti.
Elu näitab, et põlvkondade vahetudes väheneb paratamatult huvi oma- ja emakeelse trükisõna vastu. Kui paljud eesti noored loevad veel meiegi lehte? Mõnede arvates on lehe keel liiga keeruline, kuid nad tellivad Eesti Elu missioonitundest. Suur tänu neile selle eest! Kahjuks seisavad väliseesti lehed jätkuvalt probleemi ees, kuidas säilitada lugejaskonda ja ots-otsaga kokku tulla, nii et eestikeelne kirjasõna jõuaks sellest huvitatud lugejateni.
Elle Puusaag
