Johann Köler sündis 8. märtsil 1826 Vastemõisa vallas Viljandi lähedal eestlasest sauniku peres, aga temast sai Tsaari-Venemaa maalikunsti professor ja akadeemik. Ta käis Peterburi Kunstiakadeemias, kus õppis ka meie Viljandi lähedal sündinud giid – maalikunstnik Tiit Pääsuke. Tema ajal oli küll linn vahetanud nime – Peterburi oli tookord Leningrad – ja isegi toosama akadeemia oli muutunud Repini-nimeliseks, aga õppetöös ei olnud suuri muutusi toimunud, kui välja arvata poliitiliste ainete sissetoomine. Pääsuke rääkis, et tema ajal õpetati reeglite järgi, nagu ka Köleri ajal – mitte mõtlema. Ta arvas, et Köler oleks protesteerinud Repini nime kasutamise vastu. Tema, Köler, maalis pigem soliidseid tegelasi, aga Repin maalis kerjuseid. Nautisin täiega Pääsukese meenutusi tema Leningradi-ajast. Tookord oli võimalik tellida näiteks alasti inimesi akti joonistamiseks või hobust maalimiseks.
Üldse meeldis mulle Pääsukese arutelu kunsti üle (kunst peabki küsimusi esitama, mitte vastuseid andma). Ta on kaua olnud õppejõuks nii Tallinnas kui Rovaniemis Soomes, nii et tal on aega olnud, et neid küsimusi lahata. Lisaks ta esitas võrdlusi tema enda ja Köleri vahel, alates sellest, kuidas ta on aru pidanud, et Köler oli sauniku poeg, aga kus siis käis rahvas end pesemas ja kuidas sai Köler lapsena paberit, et joonistada? Tema, Pääsuke, kasvas üles ajal, mil sõja tõttu polnud paberit saada ja talle leiti väike tahvel ja krihvel. Tal on meeles veel, et keemilise pliiatsi sai suus märjaks teha ja siis tahvlile joonistada.
Selgus, et Köler avaldas ka mälestusi, milles kibedasti kahetseb, et ta ei võitnud suurt kuldmedalit oma õpingute ajal, mis võimaldanuks tal mitme aasta jooksul Euroopas reisida – kulud olid kaetud. Ta võitis ainult väikese kuldmedali, millega ei käinud kaasas raha, nii et tal tuli kõvasti tööd teha, portreesid maalida, et reisimiseks raha saada.
Viljandi Muuseumis on põhiekspositsioon Köleri arvukatest portreemaalidest – need on kõik reproduktsioonid, aga väga heal tasemel. Kuulasime ka tunnist loengut Köleri elust – selle esitas kultuuriloolane Tiiu Männiste. Selgus, et Köler avaldas ka mälestusi, milles kibedasti kahetseb, et ta ei võitnud suurt kuldmedalit oma õpingute ajal, mis võimaldanuks tal mitme aasta jooksul Euroopas reisida – kulud olid kaetud. Ta võitis ainult väikese kuldmedali, millega ei käinud kaasas raha, nii et tal tuli kõvasti tööd teha, portreesid maalida, et reisimiseks raha saada. Aga ta käis terve Euroopa läbi, oskas keeli, elas küll põhiliselt Peterburis, kus surigi, aga tundis huvi Eesti vastu – näiteks on säilinud tema kirjavahetus Jakob Hurdaga hariduse teemal.
Kondase Keskusse oli järgmine jalutuskäik Viljandis – seal olid originaalmaalid. Ja väike ekspositsioon oli ka Rüki Galeriis, kus kunstitudengid olid kunsti teinud Kölerile mõeldes. Köler ise on maetud Suure-Jaani kalmistule, kus me tegime tagasiteel peatuse. Oli oivaline ilm – päikseline ja soe. Mida paremat veel tahta?
Tiina Tamman
15. märtsil 2026
